Veel värvi järgi lõhnav pargas hakkas mehhanismide jõul oma kohalt suures tootmistsehhis liikuma tasapisi Hara lahe poole. Alguses vaevaliselt, sentimeetrihaaval, siis natuke kiiremini. Nagu oleksid need esimesed meetrid need kõige raskemad. Lõpuks oli sildkraana abiga laev meres.

27. mail läinud aastal käivitus üle seitsme aasta taas Loksa Laevaremonditehas, mille oli ostnud Marsalis Metall OÜ. Siis alustati betoonplokkide tootmisega peamiselt Rootsi, aga ka Eesti ehitusettevõtete tarvis. Töö käis esialgu ühes tsehhis, paralleelselt koliti aga Tallinnast Hiiult ümber metallkonstruktsioonide tootmist.

Siis, aasta tagasi, töötas ettevõttes sadakond töölist ja töö käis peamiselt ühes tsehhis, mõnel tuhandel ruutmeetril, kus valati vormidesse betoonplokke. Ülejäänud Loksa laevaremonditehase viis hiigelsuurt tsehhi seisid tühjalt, lausa karjusid töö ja tööliste järele.

„Meil on plaanis tootmist arendada 37 000 ruutmeetrile, võtta tööle kuni 300 töötajat. Eelistame loomulikult kohalikke, aga oleme mõelnud ka tehasebussi käimapanemisele Tallinnast,“ kõneles Marsalis Metall juhatuse liige Erich Reimets toona (vt Harju Elu „Loksa Laevatehase teine elu“, 3. juuni 2016).

Tsehhides käib töö

Kas on mehed suutnud sõna pidada, tootmist arendada?

Veel aasta tagasi tühjalt seisnud suurtes tsehhides käib vilgas töö. Keevitatakse, lõigatakse, kopsitakse ja jälle keevitatakse. Pisemas tsehhis värvitakse. Kõigil on rutt jalus ja kiirus kätes. Aga ükski tõsistest valgetes kiivrites metallimeestest ei unusta möödudes kuldkiivris mehele kätt pihku pistmast. Tehase kohal hõljub kiirustamisest hoolimata meeskonnavaim.

„Hakkame esimest laeva vette laskma,“ ütleb kuldselt särava kiivriga mees, Marek Tobi, tehase direktor.
„Lisaks Rootsile, meie endisele põhiturule on aastaga juurde tulnud Belgia, Holland, Norra, tunduvalt oleme laiendanud eksporti Soome ja Venemaale,“ kõneleb Marek Tobi tootmise laienemisest alates oktoobrist, mil tehas Tallinnast lõpuks Loksale jõudis.

160 tonni kaaluv pargas on kail, vettetõstmiseks valmis. FOTO Hillari Treisalt 

Suurematest töödest on parasjagu käsil kaks jäälõhkujat Vene ettevõtetele ja kaks pargast norralastele. „Jäälõhkujatele valmistame ainult kereplaate, pargased teeme aga otsast lõpuni valmis. Oleme laevaehituses jala nii-öelda ukse vahele saanud,“ ei varjagi direktor rahulolu.

Tööliste otsingul

Laevaehitus oma spetsiifilisusega nõuab vastava koolituse saanud insenere ja oskustöölisi. Kust tulevad tehasesse nemad?

„Eks me ole selle oskaja kaadri, kes neis tsehhides kunagi töötas, jälle kokku kogunud. Ja konkurentide juurest on mõned meile üle tulnud,“ muigab direktor kavalalt. Kes need konkurendid on, seda direktor ei avalda.

„Eks kaadriprobleem meil see kõige tõsisem mure ole. Napib oskustöölisi, keevitajaid. Oleme kutsunud tööle inimesi Ukrainast, Lätist, Leedust, meile käiakse tööle Narvast, Tallinnast, Maardust. Kes soovib ja kel oskusi, see tööd saab,“ ütleb Marek Tobi.

Tallinnast ja Narvast tuuakse inimesed tööle oma bussiga.

„Loksal pole vaba elamispinda, muu taristu on olemas – koolid, lasteaiad, perearstikeskus. Inimesed tuleksid Narvast peredena siia, aga pole, kus elada,“ teab direktor.

Töökeeleks selles rahvusvahelises kollektiivis on vene keel – seda keelt räägivad emakeelena 99% töölistest. Äri aetakse inglise keeles ja tehase omanikud suhtlevad omavahel eesti keeles.

Pargas, mis hommikul värvimistsehhist mere poole teed alustas, on vette saanud. Direktor Marek Tobi ohkab kergendatult. Nüüd ootab pargast teekond Norra fjordidesse.

„Oleme asjad saanud sedamoodi käima, nagu aasta tagasi tahtsime; küll kordades raskemalt, aga nad käivad. Alla pole me andnud,“ ütleb direktor.