Ränga liiklusõnnetuse üle elanud Agnes Valgiste (45) õppis uuesti kõndima, rääkima, lõpetas ülikooli ning lõi perekonna Kuusalu külas. Agnes usub, et puudega inimene ei pea kodus istuma, vaid võib ja peab aktiivselt elust osa võtma.
Harjumaa Puuetega Inimeste Nõukoda (HPIN) tunnustas 24. novembril Ida-Harjumaa Invaühingut tänukirjaga aktiivse osalemise eest Harju PINi töö ja tegevuse kujundamisel maakonnas ja puuetega inimeste iseseisva toimetuleku edendamisel.
Tänukirja andis invaühingu esinaine Agnes Valgistele üle nõukoja esimees Rein Suppi Kernu mõisas. Puuetega inimeste mõistmisel aitab esinaist isiklik tragöödia, millest tänavu möödus 26 aastat.
Kuu aega koomas
Agnese jaoks muutus kõik 30. juunil 1992, kui ta Rootsis tuttavatele külla sõitis. “Bussijuhil tekkis maanteehüpnoos. Pikk tee sõidetud, pikk tee ees. Päike paistis lagipähe. Tal läksid korraks silmad kinni, ta tukastas ja – pauhti – sõitiski veoautole tagant sisse,” meenutab naine.
Õnnetuses keegi ei hukkunud, küll aga said viis-kuus inimest vigastada, neist kõige rängemalt Agnes. Naine viidi helikopteriga Linköpingi ülikooli haiglasse, kus ta oli kuu aega koomas.
Teadvusele tulles avastas Agnes, et tal on parema kehapoole halvatus. Parema jala luud oli mitmes kohas murdunud, närvid katkenud. Naist raviti Linköpingis pool aastat.
“Mul olid šokireaktsioonid, meeletu eitamine, kurbus ja viha, ulgumised. Elasin kõik need haiglas läbi,” ütleb Agnes. Jõuludeks sai ta aga ratastoolist karkudele, tegi oma esimesed sammud ja tuli Eestisse tagasi, diagnoosiks raske puue.
“Ma olen kogu aeg olnud edasipürgiv. Tahtsin Tartu ülikooli tagasi minna, et jätkata oma arstiõpinguid,” räägib naine. 1993. aasta sügisel ta seda tegigi, kuid kõigest pool aastat. “Siis ma tundsin, et ma olen poolik, mis ma ikka pingutan.”
“Henn Mikkin oli teinud sotsiaaltöö õppetooli psühholoogiaosakonna juurde. Ma astusin üle sotsiaaltöösse ja lõpetasin Tartu ülikooli sotsiaaltöötajana 2000. aastal,” kirjeldab Agnes endale sobiva lahenduse leidmist.
Mitmed ametid
Päikesekiir välgatas ka eraelus. Tartus abiellus Agnes politoloogiat õppiva Raul Valgistega, keda ta tundis juba põhikooli aegadest Abja-Paluojal. Peres sirgub neli last: Liisbet, Emilia, Luisa ja Kaur-Villem. Alates 2002. aastast elab perekond Valgiste Kuusalu vallas.
Agnes on töötanud Kuusalu Almakeskuses vabatahtlikuna ja hiljem selle juhina, Kuusalu vallavalitsuses puuetega inimeste kaitse spetsialistina ja psüühiliste erivajadustega inimeste tegevusjuhendajana ning Kehra sotsiaalkeskuses eakate ja puuetega inimeste tegevusjuhendajana.
Kõndimine valmistab talle raskusi praegugi, ehkki esialgne raske puue on ümber kvalifitseeritud keskmiseks puudeks. “Ma lonkan, koperdan ja komistan. Kinganinad on kõik ära toksitud. Kui kingadel oleks plekist ääred, siis need lööks sädemeid,” arvab naine.
Agnes Valgiste kassiga kodus Kuusalu külas. Viimased 12 aastat on Agnes juhtinud ka Ida-Harjumaa Invaühingut. Ühingu neljaliikmelisse juhatusse kuuluvad Agnese kõrval ratastoolimees Ain Villau, puudega lapse vanem Anne Mölder ja toetajaliikmena abikaasa Raul Valgiste.
1994. aastal loodud Ida-Harjumaa Invaühing ühendab puuetega inimesi, nende hooldajaid, puuetega laste vanemaid ja toetajaliikmeid. Ühingu 120 liikmest üle poole elavad Kuusalu vallas. Teise poole moodustavad Anija valla inimesed, lisaks veel üks perekond Jõelähtmelt.
Kui on toetav abikaasa
Invaühing riigilt raha ei saa. “Me saame Eesti Puuetega Inimeste Fondilt 1300 eurot aastas. Kuusalu vald toetas meid sellel aastal 1600 ja Anija vald 300 euroga,“ selgitab esinaine MTÜ tagasihoidlikke tulusid.
“Väga suur probleem on, et inimesed istuvad kodus. Kui mina neid välja vean ja kaasan meie üritustele, siis nad tulevad hea meelega kaasa. Üritusi on igal aastal üle saja,” räägib Agnes.
Üritusena lähevad kirja näiteks igakuised ühepäevased sõidud-ekskursioonid, bowlinguharjutused Viimsi bowlingu- ja piljardiklubis, portselani maalimine Kuusalu rahvamajas, vähiravifondi Kingitud Elu annetuste kogumised, mälutreeningud Alaveres, Kehras, Kolgas ja Kuusalus, mälumängud Kolgaküla rahvamajas ning isegi osavõtt puuetega inimeste pikettidest Toompeal.
Kust ikkagi võtab liikumispuudega naine energia, et nelja lapse kasvatamise ja Kehra sotsiaalkeskuses töötamise kõrvalt juhtida ka Ida-Harjumaa Invaühingut? “See on minu eneseteostus, ja abikaasa toetab mind, siis on ju lihtne,” arvab Agnes.
