Lihavõttejänes ja -munad on kujunenud kaasajal ülestõusmispühade tähtsamateks sümboliteks, kuid nende algupära ulatub kristlusest varasemasse aega. On teada, et Euroopa muistsed rahvad seostasid jänest eelkõige viljakusega ning ka muna kui elu alge sümbol on iidne.
Lihavõtted ehk munapühad on ülestõusmispühad, mis on vanimad ja tähtsaimad kristlikud pühad, millega tähistatakse Jeesuse Kristuse surnust ülestõusmist pärast vaikset ehk kannatustenädalat. Sellega lõpeb ka paastuaeg – sõna „lihavõtted” märgibki katoliku kiriku 40-päevase lihasöömise keelu lõppemist, millest alates võidi jälle liha võtta.
Need on liikuvad pühad, mis algavad esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva ja jäävad vahemikku 22. märtsist kuni 26. aprillini. Suur reede on tänavu 29. märtsil ja ülestõusmispühade esimene püha pühapäeval, 31. märtsil.
Kannatustenädal algas möödunud pühapäeval palmipuudepühadega, mis tähistavad Jeesuse Jeruusalemma tulekut (Eesti rahvakalendris on see urbepäev). Vaikse nädala neljapäeva nimetati vaikseks neljapäevaks, sest siis reetis Juudas Jeesuse. Järgnes suur reede, mil Jeesus löödi Kolgata mäel risti. Sel päeval puhati ja tööd ei tehtud, kirjutab rahvakalender.ee. Vaiksel laupäeval oli Jeesus hauas ja kõik leinasid teda. Need, kes paastusid, võivad lihavõtteööl kell 12 jälle liha sööma hakata. Järgnevad Jeesuse ülestõusmist tähistavad ülestõusmispühad.
Varauusajaks sulasid munade ja jänese sümbolid ühte. Nüüd ei korjanud või nurunud lapsed ise mune, vaid lihavõttejänku toimetas need paastuaja lõpus isiklikult kohale.
Miks just jänesed?
Laiemalt võttes pärineb selle aja kombestik ja nimetus palju varasemast ajast. Ingliskeelne Easter arvatakse tulenevat anglosaksi neljanda kuu nimetusest Eosturmonath, mida on seostatud jumalanna Eostrega või ka ida ja koiduga. See oli aasta koidik, algus.
1. sajandil p. Kr märkis tunnustatud Rooma ajaloolane ja kirjamees Plinius Vanem, et ülikiirelt paljunevad ja palju poegi sünnitavad jänesed on hermafrodiidid ehk mõlema soo tunnustega – see seisukoht oli antiikmaailmas laialt levinud.
Jeesuse surma ja ülestõusmisega kevade alguses võtsid kristlased kiiresti omaks jänese kui surma võitmise sümboli. Asjaolu, et jäneseid peeti hermafrodiitideks, kes sünnitavad neitsilikkust kaotamata, panid kristlased neid seostama ka Neitsi Maarjaga. Jänese pildid jõudsid ka kristlikesse käsikirjadesse.
Küülik ja jänesed olid nii populaarsed, et vahel maeti inimese kõrvale küülik, sümboliseerimaks ülestõusmist.
Kolme jänese kujutis Padernborni kirikus, mille originaal pärineb 16. sajandist. FOTO: Zefram / Wikimedia Muna kui alguse sümbol
Folkoristi Mare Kõiva sõnul on elu alge tekkimine munast tuntud Aasia kõrgkultuurides – hiinlastel, hindudel, malailastel, Uurali-Altai rahvastel, Põhja-Ameerika indiaanlastel, läänemeresoome rahvail. Eestis pillub ilmalind oma munad laiali. Neist saavad maa, päike, tähed, elusolendid, kivid ja elavad olendid.
Paljude rahvaste jumalad on sündinud munast, eesti müütilises laulus leiab Salme (päikese tütar) karjateelt salapärane muna, millest haudub välja ilmatütar, kellel käivad taevased kosilased. Neiu läheb mehele tähele ja hakkab maailma valgustama.
Muna on olnud alguse ja viljakuse sümbol vähemalt antiikajast alates. Kristlus on seda kasutanud juba 1. sajandist p. Kr. Keskajal keelati munade söömine paastuajal, tähistamaks Jeesuse neljakümnepäevast kiusatust kõrbes.
Aegamööda tekkis ka munade värvimise traditsioon. Õigeusukirik soovitas munad punaseks värvida, tähistamaks mitte vaid ristilöödud Jeesuse verd, vaid ka verd, mida ema peab sünnitades valama.
Lihavõttemunad olid Eestiski kinkimise ja vastukinkimise läbi sotsiaalse suhtlemise vorm. Mune kingiti külaelanikele, sõpradele, õpetajale, ämmaemandale ja ristivanematele. Värvilisi lihavõttemune hoiti nähtaval, neist kaunimaid säilitati pikemalt eraldi vaagnal.
Muna ja jänes sulasid ühte
Varauusajaks sulasid munade ja jänese sümbolid ühte. Nüüd ei korjanud või nurunud lapsed ise mune, vaid lihavõttejänku toimetas need paastuaja lõpus isiklikult kohale. Lihavõttejänku kannab oma korvis värvilisi mune, aga ka komme ja vahel ka mänguasju.
Esimene teade lihavõttejänese toodud munadest pärineb 1572. aastast Saksamaalt. Ameerikasse ümberasujad viisid tava kaasa ja muutsid selle sealse kombestiku osaks. Eestis ja saksakeelsetes maades peidab lihavõttejänes öösel mune aeda või tuppa ja lapsed otsivad need üles. Komme on kohati ka tänaseni elav, ehkki mõneski peres peidetakse värvitud munade asemel hoopis šokolaadimune ja ka -kujukesi. 20. sajandil lisandusid lihavõttelauale või munade juurde rosinad šokolaadis ja muud ümmargused šokolaadi-
munad.
Lihavõttejänku mängis algselt ka kohtumõistja rolli hinnates, kas lapsed olid lihavõttepühade ajal head või sõnakuulmatud – sarnaselt jõuluvanale. Kuigi põhjapoolusel elava jõuluvana kuulsus ületas hiljem jänkude ja munade tuntuse, võiks meeles pidada, et jänku ja munad on vanemad kui vanemad kui jõulutaat.
HEA TEADA
Munapüha on eestlaste põline tähtpäev
Munapüha, kiigepüha, suur püha ehk enipäiv on maarahva vana kevadpüha, millega kaasneb hulk muistseid kombeid, nagu näiteks munade värvimine, koksimine ja kinkimine, kiigele minek ja pühade-eelne suurpuhastus. On looduse ja elujõu tärkamise aeg.
Pärimusuurija ja -tutvustaja Ahto Kaasik rõhutab, et meie oma ja põline tähtpäev on justnimelt munapüha, lihavõtete nimetus pärineb samal ajal olevalt kirikupühalt ja sel nimel pole maarahva tavadega midagi ühist. Kuna meil on olemas kena, põline ning tähenduslikult sügav nimetus – munapüha –, soovitab ta kasutada just seda terminit.
Munapüha hommikul tuleb tõusta enne päikest, sest kõneldakse, et siis päike taevas mängib, kiigub. Sellelgi taval on Kaasiku sõnul sügavam põhi – kes tõuseb enne päeva ja näeb selle tõusu, saab osa päikese jõust. Peremees või perenaine urbib teisi – lööb magajaid kergelt urvaokstega, mis toob virkust, jõudu ja tervist. Nägu pestakse puhta veega, millesse on pandud muna, hõberaha või pajuurbi – see teeb terveks, virgaks, jumekaks.
Urbenädalaga seotud tavad ja uskumused aitavad valmistuda saabuvaks kevadpühaks, mis on mitmel pool ühtlasi kiigepüha.
