Lätimaal jalgrattaga matkates sai meile esimese päevaga selgeks – lätlased armastavad lilli! Jah, ja koguni sedavõrd, et neid leidub sõna otseses mõttes kõikjal. Lillevanikuid ja hiiglaslikke seadeid kohtab külastaja silm nii kuurortlinna südames kui maakohtades, nii sildadel kui parkides. Aplaus!
Tänavusuvine rattamatk viis meid elukaaslasega Lätimaale, täpsemini Gauja jõe ürgoru piirkonda. Olime Lätimaad ja sealset Aluksne linna paar suve tagasi rattaga matkates külastanud ning hinge jäi soov meie lähinaabreid kord pikemalt külastada.
Gauja jõe ürgorust olime varem lugenud ja kuulnud – pidavat olema kauni ja ürgselt lopsaka loodusega piirkond. Kõike seda ürgne looduskaitseala ka oli – jõe ürgoru läbivad maanteed olid kurvilised ning vägagi äkiliste tõusude ja langustega.
Lätimaa ilm kostitas meid nii vihma kui päikesega ja nii saime seda maad tunda vägagi eripalgeliselt.
Hämmastas ja üllatas
Kui paiguti väga halvas korras ja olematute rattateedega maanteed välja jätta, sai üldmulje Lätimaast armas ja soe. Iseäranis muljetavaldav oli lätlaste lillelembus – lilli leidus tõepoolest kõikjal, kuhu pilk pidama jäi. Et lätlased on meie lähinaabrid, tekib esimene paralleel ja võrdlusmoment tahtmatult Eestimaaga – no ei tea ainsatki linna või asulat siinmail, kus sedavõrd uhkeid ja külluslikke lillevanikuid näha saaks!
Ei, ma ei tahaks kodumaale liiga teha – ka meil on palju imekauneid parke ning kaunilt kujundatud piirkondi, kuid Lätimaal oli seda kõike lihtsalt palju-palju rohkem ja uhkemalt.
Hämmastas ja üllatas – positiivselt mõistagi – et lillekastidega olid ääristatud koguni jõgede ületuskohtade piirded ning ka maanteede kurvilisemad kohad, kuhu samuti oli leidlik kujundaja paigutanud lillekastid koos kirevate petuuniate – ning võõrasemadega.
Lilledega kaunistatud piirded sildadel ja kurvides paistsid kaugele silma, mõjudes ühteaegu koduselt, kuid mõnevõrra koguni lõunamaiselt.
Meenub, et ühel õhtul piki suhteliselt järsku nõlvakut, väikesesse asulasse sisenevat teed pidi end üles vinnates jäi silma vanapaar, kes silla piirdele rajatud lilleäärist kastma olid tulnud. Õhtu oli juba hämardumas ning loojuva päikese kiired kuldasid nii jõge, lilli kui vanapaari.
Jäin hämmeldunult neid tunnistama, sedavõrd tugeva emotsiooni lõi minusse kogu see vaatepilt. „We all know, that people are the same, wherever you go…“, ümisesin endamisi tahtmatult meenunud Paul McCartney ajatut muusikapala.
Lilled üllatasid meid oma sõnatu iluga kõikjal. Sigulda linna väljak võttis meid vastu tohutult suurte, kirevate lillevanikutega, mis olid seatud suurtele alustele ja paigutatud kihiti.
Kõik need vanikud ja seaded mõjusid väga emotsionaalselt just oma mastaapsuse tõttu, mõjudes nagu pühadeaegsed jõulupuud, kirjud ja kirevad.
Nagu Alice imedemaal
Sigulda linnas tuntumaid sümboleid – kõverik jalutuskepike – oli omalaadse väljundi leidnud ka armsas pargikeses, kus neid kepikesi oli igas suuruses ja mastis. Ka siin ei olnud lilledega kokku hoitud. „Ei noh, pärnaõie-puudust meil küll ei ole!“, meenus katkend Orava ja Mere ajatust lavastusest. Lilledest oli pargis moodustatud omamoodi vihmavarjud, mis jalutuskeppidega suurepärase ansambli moodustasid. Imetlusväärne oli asjaolu, et lilled olid istutatud hiiglaslikesse pottidesse, mis asetsesid tegelikult viltu – taimed ja nende juured olid kohati põikiasendis, mitte maapinna suunas, sest vihmavarjud asetsesid kõrgete kaartena.
Jalutuskäik selles pargis tekitas tunde kui Alice`il imedemaal – viivuks tundus, et kohe-kohe tormavad siit-sealt välja mõned hiiglaslikud jänesed või kassid, või muutun ma ise Alice`iks.
Väga leidlikult oli lahendatud väikelinna vapi kujutus linnakesse sisenemisel – selle moodustasid peiulilled, põimituna tillukeste valgete kipslilledega.
Lilled olid paigutatud nii väikelinna keldripoekeste akendele ja ukseesistele, kuid ka sügaval metsa sees ja põldude vahel leiduvate külakeste ainsamate keskuste – külapoodide – esistele.
Kõik see rabas oma hapra iluga ning kandis endas hääletut sõnumit: „On ju südasuvi! Ära maga seda maha!“
