Kui Saue vallas Laagris alustati aastal 2015 kohvikutepäevaga, siis oli erinevaid söögikohti vaid kümme. 15. juunil toimuval kohvikutepäeval on kohvi-, söögi- ja meelelahutuspaiku peaaegu nelikümmend ning neid on avatud Laagrist kaugemalgi.
Saue valla kultuurijuht Kaija Velmet on kohvikutepäeva korraldamisega tegelenud algusest peale. Ta on ka üks Valla (hullu)maja puhveti perenaistest. Söögikoht on avatud Laagri keskusehoone ees ning pakub mitmesugust toitu ja meelelahutust.
Mitmendat korda Laagri kohvikutepäeva peetakse ning kuidas kohvikuid lisandub?
Laagri kohvikutepäeval on minijuubel. Viiendat korda on sauevallakate hoovid ja hinged avatud kõigile, kes soovivad millestki mõnusast osa saada. Esimesel korral ehk aastal 2010 oli end üles andnud kümme kohvikut. Sellest järgmisel juba 19 ja viis aastat hiljem on erinevaid kohvitamise kohti 36. Pigem on hea meel, et kasv on olnud loomulik ja järkjärguline. Nii jõuab ka korraldusmeeskond üha suurema üritusega kohaneda ja igal aastal detaile tasapisi veelgi paremaks timmida.
Kas lisandub ka Laagrile lähedalasuvaid asulaid? Mullu olid kohvikud juba Alliku ja Koidu külades.
Geograafia on tõesti igal aastal natuke suuremaks läinud. Aga pigem seetõttu, et Laagri kasvab mühinal. Osasid maju ja elurajoone, kus sel aastal kohvikud uksed avavad, veel viie aasta eest ei olnudki või polnud peale vundamendi suurt muud veel tänavapilti ilmunud. Kui nüüd väga täpselt näpuga kaardil vedada, siis tõesti on mõned kohvikud, mis jäävad Laagri piiridest välja. Samas ei saa külastaja arugi, et on Laagrist välja jõudnud, sest ühel pool teed on veel Laagri ja kohe seal kõrval majad kas Alliku või Koidu küla järgi.
Millised kohvikud on tegutsenud alates esimesest aastast?
Esimesel kohvikutepäeval oli üles rivistatud kümme kohvikut. Neli neist on tegutsenud kõik viis aastat. Ehk siis Valla(hullu)maja puhvet, Hakuna Matata, Lembitu lilleaia kohvik ja Kultra hoovikohvik. Omamoodi legendiks on tänaseks kujunenud nii mõnigi kohvik. Näiteks Zelleri tänavatoit või Mekk&Viht.
Millised on tänavused uued söögikohad?
Uusi tulijaid on 16 ja neid siin üles lugeda ei jõua, tuleb ikka ise laupäeval kohale tulla ja püüda nii paljudesse kohvikutesse põigata, kui ühte päeva mahub. Ja ei ole hullu, kui ei mahu, sest esimest korda on Laagri kohvikutepäeval ka eelkohvik, mis avab uksed reedel, 14. juunil kell 16. Tegemist on Musi kohvikuga Laagris Pilliroo 36b.
Kõik teised kohvikud on avatud laupäeval, 15. juunil kella 11–16-ni, seejärel kell 18 on kõik oodatud Jõekääru parki Kukerpille kuulama ja piknikku pidama ning peale Kukerpille on kolm kohvikut lubanud veel pikalt-pikalt uksed lahti hoida. Ehk siis on sel korral nii eel-, päris- kui järelkohvikuid. Ja kuna Laagri on üsna suur, siis vuravad kohvikutepäeval eribussid, mis alustavad oma tiiru igal pool- ja täistunnil vallamaja parklas.
Mitmel pool saab näha rahvatantsu, laagrikas Kate ehk Katrin Mandel esineb kahes kohvikus, mitmel pool musitseerivad Saue valla andekad noored ja lisaks muusikale on eriseansid Mustkunstiteatris ja saab ka Peeter I merekindluse rooduvarjendisse ekskursioonile minna. Isegi Lottega saavad lapsed ühes kohvikus kohtuda. Kõikvõimalikud meisterdamiste töötoad ja näomaalingud on muidugi ka.
Kellel soov oma kohvitamise-koogitamisega aidata loomade elujärge parandada, siis sel korral on lausa kaks kohvikut just heategevusliku suunitlusega. Nõlvaku piirkonnas on kohvik Käpp ja Käsi, mille müügitulu annetatakse Eesti Loomakaitse Seltsile ja Laagri keskuses Redise kogukonnaaia kohviku tulu läheb Gabrieli Loomade Elu MTÜ-le.
Kas kohvikutepäeval osaletakse meeleldi või on ka neid, kes ei viitsi jännata?
Osaletakse ikka meeleldi, sest nii suurt tööd ei võta väesunnil ju keegi ette. Silm peab särama ja tahe peab olema suur. Kui tahad teha head kohvikut, kust palju rahvast läbi käib, siis tuleb mitmeid nädalaid varem juba kõvasti tööd rabada ja ega üksi või ainult oma perega midagi ära ei tee, kogu sõpruskond ja suguvõsa haaratakse kampa. Kodukohvikute pidajad on muljetanud, et kohviku pidamine ei ole ainult kohv, morss ja kook.
Vähemalt nädal varem tuleb eriti terava pilguga üle vaadata lillepeenrad, niita muru ja isegi aknaid on spetsiaalselt küüritud. See on väga suur töö, aga viieaastase kogemuse pealt võin öelda, et see sõnulseletamatu miski, mille inimestelt vastu saad, on väga eriline. Kohvikutepäevajärgset väsimust ja elevust saab tunda ainult siis, kui oled seda omal nahal kogenud. Kui püüda seda kõike rahas mõõta, siis rikkaks ei saa, aga kui hästi võõrustada, siis miinusesse ka ei jää.
