34 aastat muusika- ja kunstiteadmisi jaganud Kuusalu Kunstide Kool on alates 3. novembrist Hugo Lepnurme Kunstide Kool. Juba varem oli majas orelimaestro, valla aukodaniku ning tema venna Arno nimeline saal. Nüüdsest kaunistab fuajeed ka suursugune seinamaal.

Koolihoonet pole alevikus raske leida, sest see asub kohe kiriku lähedal. Just Laurentsiusele pühendatud pühakojas avati mullu augustis esimene mälestustähis Lepnurmele. Täpsemalt vitraažaken, kus on kujutatud muhedat hallipäist professorit partituuride taga. Teose üks moto on: “Orel on üks Jumala kiitmise masin.”

Alates novembri algusest näeb Kunstide Kooli siseneja fuajee seinal maestrole pühendatud seinamaali. Erinevalt kiriku vitraažaknast on õpetaja ning graafik Krista Simson kujutanud Kuusalu kihelkonna noort kikilipsustatud meest, kellel kõik on veel ees. Samas kõrval on Lepnurme lause: “Kunst sünnib armastuses”.

Koduorel ning digitaalne orel Lepnurme saalis. 

Kooli juhib viimased kaks aastat Tatjana Jõeleht. Ta räägib, et õppeasutuse eelkäija ehk muusikakool loodi aastal 1976 muusikaklasside baasil. Esimene direktor ning suur eestvõitleja oli Mare Russak. Kooli praeguses hoones toimetas kunagi vallavalitsus, mis töötab nüüd juba aastaid Kiiu mõisas.

Ta rajas Eesti organistide koolkonna, oli EMTA õppejõud, helilooja, publitsist ja ise agar mängija.

Kunstide Kooli nime sai asutus Kadi-Katariina Sarapiku direktoriks olemise ajal. “Tal tuli idee asutada ka kunstiosakond, mis sai ka teoks ja kus õpib praegu rohkem kui 50 last. Esimene nimemuutus tuli meil siis aastal 2010 ehk kümnend tagasi,” ütleb Jõeleht.

Nimi ja seinamaal

Paul Himma ametiajal sai õppeasutus Kuusalus elavalt meister Toomas Mäevälilt koduoreli. Siis alustati pedagoog Liina Rahuoja käe all ka oreliõpet. Kaks aastat tagasi osteti aga koolipidaja abiga digitaalne orel. Seegi pill seati üles kooli saali, mis nimetati Lepnurme saaliks. “Me nimetame seda Lepnurme saaliks, kuna see on pühendatud mõlemale vennale, kuna ka Hugo vend Arno oli muusik ning õpetaja ja samuti Kuusalu aukodanik,” seletab Jõeleht.

Siis tekkis ka mõte taotleda koolile Hugo Lepnurme nimi. “Professor oli orelimaailmas suur nimi. Ta rajas Eesti organistide koolkonna, oli EMTA õppejõud, helilooja, publitsist ja ise agar mängija,” põhjendab Jõeleht, miks kaldus kaal just selle suurmehe kasuks. Loomulikult on tähtis fakt, et Lepnurm sündis aastal 1914 Kuusalu kihelkonna põhjarannikul, Tsitre külas ja oli valla aukodanik. Ta suri aastal 1999.
Maestro sugulased, kolleegid ja õpilased olid ka plaaniga päri. “Tänavu kirjutas kool vallale taotluse sooviga saada ametlikult Hugo Lepnurme nime. 29. oktoobril otsustas vallavalitsus nimeandmise,” räägib direktor.

Direktor Tatjana Jõeleht ning seinamaal maestro Hugo Lepnurmest. 

Hugo Lepnurme Kuusalu Kunstide Kooli esimene päev oli 3. novembril, kui saalis peeti pidulik kontsert-aktus. Esimest korda nägi avalikkus ka juba eelpool mainitud seinamaali.

“Varem oli siin esimese korruse fuajees hele sein. Krista Simson tegi maalile kaks eskiisi. Need olid üleval õpetajate toas väljas, et otsustada: milline neist on sobivam. Otsustati kujutada Hugo Lepnurme noorena, sest kool on ennekõike laste ja noorte õppeasutus ja Hugo oli just noorena Kuusaluga enim seotud. Portreest ühel pool on Krista Simson kujutanud kohaliku pühakoja oreli vilesid ja teisel pool on kirjad: “Organist, helilooja, õpetaja” ning “Hugo Lepnurme Kuusalu Kunstide Kool”. Selle all asutamise aasta ehk 1976,” kirjeldab Jõeleht. Maal valmis vaid paar päeva enne 3. novembrit.

Sugulased ja õpilased austasid

Et maestro aastakümnetepikkune tegevus oli viljakas, näitas hästi pidupäeva aktus ja kontsert. Esinesid Kuusalu oreliõpetaja Liina Rahuoja ning Tallinna Toomkiriku organist Kadri Ploompuu, viiuldaja Urmas Vulp ja tšellomängija Enno Lepnurm. “Enno on Arno Lepnurme lapselaps ning esitas enda vanaonu muusikat. Enno töötas kunagi ka meie koolis,” on Jõeleht uhke. Kohal olid ka maestro tütred Urve ja Virve. Ning loomulikult õpilane Andres Uibo, kes töötab praegu EMTA oreliprofessorina. Enda viimase kõne vallavanema ametis pidas Urmas Kirtsi.

Mis saab aga pärast seda, kui pidupäev peetud ning käes on kooli argipäev? Peaukse kõrval seisis veel 16. novembril lakooniline silt “Kuusalu Kunstide Kool”. “Nüüd on nii, et ees seisab töö paberimajandusega. Muuta on tarvis logo ning palju dokumente,” kirjeldab koolijuht. Ta lisab kohe, et alguses plaaniti nimesse ka lisasõna “nimeline” ehk siis Hugo Lepnurme nimeline Kuusalu Kunstide Kool.

Samasugune on ka Tallinna Otsa kooli ametlik nimi. “Aga vald küsis arvamust Eesti Keele Instituudist. Ja sealt öeldi, et õigem on ilma sõnata “nimeline”,” seletab Jõeleht. Ka Tartu muusikakool on lihtsalt Heino Elleri Muusikakool.

Kuidas kool ja muusikaõpe elab? Praegu õpib erinevaid erialasid 178 õpilast, keda juhendab 22 pedagoogi. “Eriti soovitakse õppida klaverit, viiulit, kitarri ja trummi. Kuid ka saksofoni, flöödi ja akordioni õpilasi on üsna palju. Peale selle on meil koolis võimalik õppida palju teisi pille ja väga suur huvi on ka kunstiõppe vastu, ” ütleb Tatjana Jõeleht.

Koroonaviirus pole õnneks kunsti- ja muusikaõpetust seganud. Loomulikult jälgitakse, kes kellega suhtleb ja kuidas tervist hoiab. Küll aga oodatakse hoone remondi jätkumist. “Alumisel korrusel on uuendatud fuajee ning osad klassid. Üleval ootavad samuti klassid ning õpetajate ruumid remonti,” ütleb koolijuht.

Arvamus, Ulvi Rand, Veljo Tormise kultuuriseltsi juht

Juba aastaid on olnud arutuse all nn ajaloolise Kuusalu kihelkonna märgilised suurkujud, kes on määranud suuresti rikkaliku muusikaelu kestmise ja kõrge taseme muusikaõppes. Märgiline roll oli klassikalise muusika ja instrumendiõppe võtmes kindlasti vendadel Hugo ja Arno Lepnurmel. Kuusalu Kunstide Koolis oli juba aastaid astutud samme nime andmise suunas. Nimelt on koolis nii orel ja oreliõpe kui ka Lepnurme saal. Majas on tehtud remonti ja seda kaasajastatud.

Kuusalu kirikus on vitraažaken, millel kujutatakse Hugo Lepnurme. Nii et väärika ajalooga kunstide koolist on saanud Hugo Lepnurme Kuusalu Kunstide kool. Uhke!

Veljo Tormise kultuuriseltsi poolt ei saa mainimata jätta, et Tormis õppis lapsena iseseisvalt orelit mängima, kuna pill oli kodus olemas. Oreliõpingutega tegeles Tormis aastatel 1942–1947, saades ühtede esimestena konservatooriumi lõputunnistuse oreli erialal.