Kunagise suure ja silmapaistva Kurna mõisakompleksi osadel on väga erinev saatus – kui uhke puidust peahoone on aastakümnetega muutunud kummituslikuks ja eemalepeletavaks varemeks, siis näiteks endine ait, karjakastell ja kellamaja on korralikult renoveeritud ning elavad uut ja ilusat elu.
Kirju minevikuga mõisakompleks on näinud erinevaid omanikke, alustades kunagistest aadlikest, jätkates eelmise vabariigi aegse Tallinna linnavalitsusega ja lõpetades tänapäevase Tallinna Sadamaga. Kui suurem osa omanikest on mõisaga hästi ümber käinud, siis taasiseseisvumisaegsed omanikud enamjaolt mitte. Näiteks praegu kuulub puidust mõisahäärber, mis tontliku varemena hämaruses möödakäijaid ehmatab, ärimees Jaan Mugrale, kes pole peale häärberi ostmist seal midagi teinud. Viimati 2002. aastal tulekahjus kõvasti kannatada saanud peahoone on loodusjõudude meelevallas ja vajub tõenäoliselt lähiaastatel lihtsalt kokku.
Kurna külavanem Aivar Aasamäe, kes on küla ja mõisa ajalugu põhjalikult uurinud, on ise mõisa peahoones sündinud. Aasta oli siis 1960. Toona ja ka järgneval paarikümnel aastal oli peahoone tema sõnul väga heas korras. „Mõisa mäletan veel väga ilusana. Oli kuni 1970ndate keskpaigani väga šeff L-kujuline hoone,“ rääkis ta. „Siin oli 70ndatel oma kauplus, suur saal, kus kino näidati. Peahoones olid korterid.“
Sõltub omanikust
Aasamäe elas peahoones 1970ndate keskpaigani, siis koliti ema-isaga Jürisse, kus elas veerand sajandit. Aastast 2001 on Aasamäe taas Kurna elanik. Loomulikult ei ela ta enam mõisahäärberis, vaid eramajas. Häärberi elanikkond jäi aasta-aastalt viletsamaks. Viimased elanikud lahkusid häärberist sel suvel. „Mõned asjad kaovad ajaloo prügikasti ja selle hoonega on vist sama asi, sest seda enam korda ei tee,“ ütleb külavanem mõtlikult.
Kohaliku patrioodina on tal südamest kahju, et lisaks peahoonele on nii mõnedki mõisarajatised käest lastud. Kompleksi kuulusid mõisa hiilgaegadel lisaks häärberile viinaköök, mis hiljem muudeti õlleköögiks, jääkelder, ait, kellamaja, viljakuivati, tallid ja karjakastell. „Praegu on kolmel hoonel korralikud omanikud – aidal, kellamajal ja kastellil,“ ütles Aasamäe ja kirub 90ndate alguse erastamise aega, mil paljud hooned said omaniku, kel polnud tahtmist või oskust omandiga midagi peale hakata.
Kõigil kolmel korras mõisakompleksi hoonel on eri omanik. Kunagist mõisaaita teab laiem avalikkus ehk kõige rohkem, sest seal on vahelduva eduga tegutsenud restoran Üksik Rüütel. Praegune omanik kavatseb sel aastal suletud toitlustuskoha uuesti avada ning Aasamäe tema sõnades ei kahtle. Kuigi nime soovitab ta enne avamist ära muuta, sest sõna „üksik“ pole just väga kutsuv.
Kunagine kellamaja on ümber ehitatud eramuks. Aasamäe räägib, et seal asunud kellaga anti talurahvale märku, millal algab töö, millal lõuna ja millal koju saab. Torni, kus kell asus, hoonel enam pole ja selle taastamine algsel kujul on võimatu, sest pildimaterjali pole säilinud.
Kolmas korras hoone, kunagine karjakastell, on samuti eraisikute käes ning neile jagub külavanemal vaid kiidusõnu. Kastelli sisehoovis asus 1936. aastal ehitatud neljakorruseline veetorn, mis jäi viimaseks uusehitiseks mõisas. Tänaseks on tornist säilinud kaks korrust.
Endine viinaköök on kompleksi väärtuslikeim hoone. Park tehakse korda
Kuid üllatavalt kombel pole mõisakompleksi suurima muinsuskaitselise väärtusega hoone ei häärber ega kastell ega kellamaja. Selleks on hoopis kunagine viinaköök, mis siis, kui mõisnikelt võeti ära viinatootmise monopol, muudeti õlleköögiks. Seda rääkis külavanemale ajaloolane Ott Sandrak.
Viina-õlleköögi taga asub mõisapark, millega on suured plaanid vallal. Praeguseks lootusetult võsastunud ala hakatakse järgmisel aastal korrastama. „Rae vald leidis renoveerimiseks 60 000 eurot. Meie ettepanekul tuleb siia disc-golfi rada,“ rääkis Aasamäe.
Park koos selle juurde kuuluvate nelja tiigiga kuulub vallale. Tiikide süsteemil on oma huvitav ajalugu, sest need rajasid kunagi vabatahtlikult kohalikud talupojad. „See juhtus suure näljahäda ajal enne Põhjasõda, 1695-97, kui talupojad kaevasid mõisnikule tänutäheks need tiigid, sest mõisnik avas neile oma viljasalved, et rahvas nälga ei sureks,“ jutustas Aasamäe. Pae sisse kaevatud tiigid on ääristatud maakividega ning on tänu kivisele põhjale säilinud tänapäevani.
Suure mõisakompleksi rajatisi aga jagub kõikjale Kurnasse. Seal asus kunagi ka suur veski, mille asupaigas ei oldud pikka aega kindlad. Siis selgus, et veski asus praeguse Maxima logistikakeskuse kõrval. „See kahe meetri kõrgune müür on otse lao kõrval,“ rääkis Aasamäe. „Kui keskust ehitama hakati, ütlesin peremehele, et ärge seda küll jumala eest maha lükake.“
Eelmisel aastal avasid külaelanikud ringtee alusel tunnelis isekoostatud näituse küla ajaloost ja nimetasid koha Kultuuritunneliks. Kurna mõis aladel on elu keenud sajandeid ja sajandeid, kuni eelmise aastatuhande lõpuni, mil enamus asustusest nihkus üle Tallinna ringtee. Külarahvas eesotsas külavanemaga peab väga oluliseks, et pärandil ei lastaks lihtsalt laguneda ja tolmuna ajalooks muutuda. Kõike taastada, nii nagu kunagi oli, pole enam võimalik. Omal moel on elu ja mälu säilimisele kaasa aidanud ka suur ringtee remont, kui tee ehitati neljarajaliseks ning selle alla rajati jalakäijate tunnel. Sinna pani külarahvas mullu sügisel üles Kurna ajalugu kajastava fotonäituse ning ristis koha Kultuuritunneliks. Kes sealt läbi käib, jääb kindlasti vaatama. Ehk on see osa kohalikust mälust, mis kangekaelselt ei lase hävineda mõisakompleksil ning saab tulevikus ise osaks ajaloost.
