Julius Kuperjanov Ülo Telgmaa maalil. 

6. aprilli lehes kirjutasime: okupeerinud 1944. aastal Eesti Vabariigi, hävitas nõukogude võim kohalike enamlaste abiga kõik Vabadussõja kangelastele püstitatud ausambad ja mälestusmärgid. Et miski ei meenutaks eesti rahvale üürikest iseolemist ja kadunud vabadust.

Kuperjanovist on palju kirjutatud ja räägitud. Ikka lõppevad need kirjatükid tõdemisega: langes täpselt teadmata põhjustel Paju lahingus 1919. aastal. Kas kuuli tulistasid omad relvavennad või enamlased, see on täpselt teadmata. Ainult oletatakse. Seegi kirjutis ei ürita selles küsimuses selgust tuua, vaid selgitada teist, vähemalt sama suure saladuslooriga varjatud küsimust. Kui punavõim hävitas kõik Vabadussõja monumendid ja mälestusmärgid hauatahvlitest monumentaalskulptuurideni, siis miks ei hävitatud legendaarse Vabadussõja kangelase, Tartu vabastanud ja paljudes väiksemates lahingutes punavägesid löönud leitnant Julius Kuperjanovi ausammast?

Kiri ajaloolaselt

Toimetus sai artiklile vastuseks palju kirju. Avaldame siin neist huvipakkuvama, Kuperjanovi seltsi esimehe Olev Tederi kirjutise:

„Kuperjanoviga seotud legendid on üsna rumalad, sest neis esineb tugevaid vasturääkivusi, seda eriti loogikas, aga ka sündmuste kronoloogilises järjestuses. Kahjuks kirjutavad professionaalsed ajaloolased Kuperjanovist varem väljastatud artiklite või juturaamatute põhjal ega kontrolli esinenud sündmuste kulgu arhiivis kättesaadavate dokumentide alusel. Võtame kasvõi selle Kuperjanovi Paju lahingusse tormamise – no ei tormanud, see on väga suur vale, mille vastu räägib ka hiljuti Soomest saadud Kuperjanovi viimane kiri Valga operatsiooni juhile oberst Kalmile.
Hauamonumendi kohta arvan, et põhjusi, miks Kuperjanovi monumenti ei likvideeritud, võib olla mitu. Tooksin need asjaolud:
1. Kuperjanov on venepärane nimi ja võis kohalikes venelastes tekitada poolehoidu.
2. Porutšik Kuperjanov võitles esimeses maailmasõjas siiski Vene poolel (Baranovitchi all Skartševo külas – käisin isiklikult vaatamas sakslaste kaevikut, mis on alles ja kus Kuperjanov sai haavata).
3. Kuperjanov sündis Venes Pihkvamaal (Lihhova külas, kus käisin vaatamas tema sünnisauna).
4. Kuperjanov langes tollaste arusaamade alusel siiski omade käe läbi, mis on üsna alandav. Loomulikult on see suur vale, millest arusaamiseks oleme koha peal läbi mänginud tollased sündmused (Kuperjanovi ja tema sõjameeste asukoht maastikul, Kuperjanov ülemana, tema suured kogemused jne).
5. Hauamonument asub siiski teiste tavahaudade vahel ja selle õhkimine hävitanuks ka ümbruskonna hauad. Monumendi äraviimine oli raskuse tõttu liialt suur ning tülikas ettevõtmine. Küll kõrvaldati sellelt kangelase nimeplaat. See asetati salaja tagasi (teada, kes) 80ndatel ja KGB kartis seda taas eemaldada, sest arvas, et kruvide all võib olla vedrumehhanism lõhkeainega ja avaja saanuks kohapeal surma. Taolist tähelepanu äratamist aga polnud tarvis ette võtta.
Meie rahvuskangelase teema on nõnda rohkete nüanssidega, et seda ei jõua korraga ära käsitleda. Käesolevaks ajaks on mul valminud pikem ja põhjalikum Paju lahingu analüüs koos tõestusmaterjaliga, mille kirjastamine jääb edaspidiseks. Samuti huvitun väga Paju lahingust kaasaegse dokfilmi tegemisest, käsil on stsenaariumi kirjutamine.“

Vennapoja mälestused

Toimetus võttis ühendust ka Julius Kuperjanovi vennapoja Ants Kuperjanoviga (79), kes elab Tartus, et uurida temalt ausamba säilimise võimalikke asjaolusid:

Ants Kuperjanov: “Käisin oma onu Julius Kuperjanovi pärast korduvalt NKVD-s, hiljem KGB-s ülekuulamistel. Mäletan, esimene ülekuulaja – see oli kohe peale sõja lõpp, 1945. aastal – oli vene kõrge ohvitser, vanem mees, kes eesti keelt väga halvasti tönkas. Ohvitser teadis juba, et Julius oli saanud tsaariarmees teenimise eest seitse kõrget sõjalist autasu, et Kuperjanov oli vapper ohvitser. (Julius Kuperjanov sai ka Eesti vabariigilt ühe autasu – postuumselt.)
Mina muidugi seletasin ülekuulajale, et see sammas seal kalmistul pole mitte ausammas, vaid hauasammas.
Ohvitser mõtles viivu ja ütles – tõepoolest on see hauasammas. Ja ühel ohvitseril ei sobi hävitada teise ohvitseri hausammmast. Ja nii see tookord jäigi.
Tavaliselt kutsuti mind siis ülekuulamisele, kui mõni kohalik organisatsioon – näiteks Tartu linna komsomolikomitee või Tartus asunud sõjatehase “postkast” – kaebas ja nõudis hauasamba eemaldamist. Mind kutsuti küll uurija juurde välja, aga ülekuulamisi viis läbi Tartu KGB ülem isiklikult. Miks see just nii oli, ei tea tänaseni öelda, küllap oli küsimus nende jaoks sedavõrd tähtis. Ja iga kord ma raiusn, et see on hauasammas, mitte ausammas. Oli selge, et kui kaebused tulid, pidi julgeolek reageerima, aga ausammast nad hävitada ei tahtnud.
Kuskil 50ndate lõpus või teisel poolel kaebajate ja ülekuulajate ind rauges, Vabadussõjale ausambaks olev hauasammas seisab tänaseni seal, kus ta ta alati seisnud on.“