75 aastat Harju Elu on pakkunud väga eriilmelist lehekujundust. Aastakümneid käsiladu asendasid 1970-ndatel fotoladu, kvaliteetsemad kirjad ning pildid. Arvutikujundus tuli Harju Elusse 1990-ndate keskel, tuues lõpuks täelikult värvilise lehe.
Suured ja väikesed pealkirjad, veergude pealkirjad ning vahed, rubriigid, lehe ja lehekülgede päised, kirja šrift ehk stiil ning kümneid muid pisiasju. Kõike neid palus Harju Elu hindama kalligraafi Kuusalu vallast ehk Anu Karjatse. Rahvusraamatukogu abiga sai tellitud igast aastakümnest lehekaust, et saada kujundusest ning selle muutumisest ülevaade.
“Huvitav on kujundust läbi 75 aasta jälgida. Inimene vajab midagi uut ning huvitavat ikka väga tihti,” ütleb Karjatse lehti sirvides.
Esimene number ilmus 30. septembril 1944. Nii selles numbris kui ka veel viis aastat hiljemgi võib kujunduses leida Eesti aja kirjastiili. Täpsemalt Päevalehe ja Uus Eesti šrifti. “Eriti just kuulutustes Hiljem see kaob. Aga aastal 1954 on millepärast just pealkirjades palju erinevaid kirjaviise. No vaata, siin on ühel leheküljel pealkirjades juba neli erinevat. Lisaks veel alapealkirjad,” pöörab Karjatse tähelepanu. Ta lisab, et vaatamata punasele diktatuurile oli kujundus huvitav. Loomulikult oli seda vaja tähelepanu saamiseks. Eriti kehtis see pealkirjades nagu “Kuidas viime paremini läbi kevadtööd!”, “Töötame mahajääjateta!” jne. “Huvitav kujundus on esikülje päise autahvlil ja edetabelitel. Hiljem sellised asjad kaovad,” räägib kunstnik.
Sellest ajast on käibel ka nali, et ajaleht algab viimasest leheküljest. Seal oli erinevalt õõnsast propagandast kubisevast esiküljest huvitavat ja kergemat. Näiteks kuulutused, spordiuudised ja alates 1950-ndate lõpust ka järjejutt. Samuti laupäevase numbri kolmanda lehekülje “Puhkepäeva” rubriik.
Vabam aeg tõi joonistused ja rasva
1950-ndate lõpus–1960-ndate alguses läheb kujundus veidi vabamaks. Ilmuvad rubriikide käsitsi kujundatud päised, nagu “Sport” ja “Spordisõbra meelespea”. “Imetoredad asjad. Iga täht eraldi välja kirjutatud ja siis kokku liidetud. N-ö ruudust ning raamidest välja astumine on iseloomulik. Aeg oli vabam,” kiidab kunstnik. Toona ilmusid ka musta ning valge värvi komponeerimine, suured täpid ning täidetud tähed. Järjejutule oli iga kord kujundatud omaette pealkiri. Kuuekümnendatel näiteks A. Christie kriminaalklassikale “Kümme väikest neegripoissi”. “Armas kujundus, on väikesi vinjette ja muudki,” arvab Karjatse. Samas tulevad juurde jooned veergude vahel, mida kümnend varem nii palju ei kohanud.
Kuidas lugejana toonased lehed tunduvad? “Võtan ette aastakäigu 1949 ja 1964. Siin on näiteks nii, et varasem tekst tundub hilisemast loetavam. Selliseks rasvaseks läksid lehed 1960-ndatel. Siis tekkis ka kõnekäänd: üleliiduline ajaleht Pravda on kõige rammusam ning rasvasem. Kõlbab kasvõi enda ravimiseks,” teab Karjatse.
1970-ndatel on Karjatse hinnangul kujunduses kasutatud ilmselt meie kirjakunsti suurkuju Villu Tootsi. “Tema stiili ja käekiri on tunda. Pealkirjad on sulega kirjutatud, hästi kujundatud ning selged,” arvab Anu Karjatse.
Stagnatsioonist värvitrükki ning arvutisse
1970-ndatel ilmus toonase rajoonilehe päisesst ka ümar kiri “Harju Elu”, mida mäletatakse veel 1990-ndatelgi. Koos uue kujundusega käis kaasas ka värviline päis (esialgu kas sinine või punane) ning rohkelt fotosid. Nende kvaliteet muutus paremaks. “Üldmulje läheb rahulikumaks ning teksti rasvasus kaob. Kuigi veergude vahedega on ikka probleeme. Samas lähevad esiküljed kroonulikumaks ning konservatiivsemaks. Samuti ei ole päises enam üleskutseid,” võrdleb Karjatse 70-ndate kujundust varasema ajaga.
1980-ndad toovad aina suuremad võimalused. Seda kujunduses ning fotode kvaliteedis. Päisesse ilmub jäme must joon, mis muudab lehe justkui leinaraamis olevaks. “Ilmselt rasked ajad, sest värve igapäevases lehes ei ole. Värvilised olid vaid suurte pühade numbrid.” Samas jätkus tava, et lehe lugemist alustati tagantpoolt ettepoole. Ilmusid ju viimasel leheküljel kuulutused, järjejutt, ristsõnad ja muudki, kus ei olnud nii palju parteilist kõnepruuki.
1992. aastal muutus Harju Elu maakonnaleheks Harjumaa, aga kujundus jäi enam-vähem samaks, mis varemgi. “Värve veel ei olnud. Samas on pealkirjadel ühesugune kujundus,” hindab kunstnik. Arvutiga kujundatakse lehte aastast 1993. Selle sajandi lehtedel hindab Karjatse just seda, et otse päise alla oli toodud kolm-neli tähtsamat teemat. Samas jäi eelmine kujundus kunstnikule veidi kaugeks.
Täiesti uue kujundusega leht ehk esikülg mitme fotoga on ilmunud veidi üle kuu. “Nihutage päis veidi paremale, sest muidu ei jää H-täht köites kuidagi näha. Aga leht on loetav. Artiklite vahed on suured, sinine ja must pealkirjas tõmbab tähelepanu,” ütleb Anu Karjatse.
