“Õue, hoone ette on kaevatud suured augud. Ma ei tea, kas keegi otsis mõisa kadunud kulda või midagi muud, aga augud olid nii sügavad, et maja vundament koos müüriga hakkas selle koha pealt murenema ja vajuma,” kõneleb endine kuulus lauljatar Leila Miller, nüüdne Kurna mõisa endise viinaköögi omanik.

“Kui läks trumm, siis mingu ka pulgad. Õnneks Kurna külas seda vanarahva tarkusetera ei aktsepteerita. Kurna mõis on küll läinud või kohe-kohe minemas, kokku kukkumas, aga mõisa park sai tubli värskenduskuuri.” Nii kirjutasime 31. mai Harju Elus. Kurna vana mõisapark, mis oli täiesti räämas – tiigid umbe kasvanud, teed ära vajunud, sillad mädanenud – sai vähem kui kolme aastaga täiesti uueks.
Noorenduskuuri käigus puhastati 11-hektariline pargipind võsast, pargiteede muldkehad on peale täitmist taas tee kõrguse omandanud, seitsmest tiigist viis on veekasvudest ja mudast puhastatud ning tiike ühendavatele kraavidele-kanalitele on rajatud taas sillad. Kõik haiged ja jalalt kuivanud puud on eemaldatud, asemele on sadakond uut puud. Park nagu prillikivi. Loomulikult annab selline totaalne noorenduskuur pargis asuvale kinnisvarale ka suure lisaväärtuse.

“Olen seal käinud, park näeb tõesti väga ilus välja, vanad puud on maha võetud, uued asemele istutatud, uued sillad ehitatud ja valgeks värvitud, korralikud teed rajatud,” tunnistab pargi serval asuva Kurna mõisa kunagise viinaköögi omanik, endine lauljatar Leila Miller. Kindlasti annab tehtu ka tema kinnisvarale väärtust, on omanik kindel.

Küsimusele aga, miks ta ise oma varale väärtust ei lisa, seda korda ei tee, omanik vastata ei taha. Paiskab hoopis: “Seni ei ole mul tahtmist seal midagi ära teha, kuni külarahvas pole pidanud paljuks tassida oma prahti minu krundile, lisaks on maja uksed omavoliliselt lahti murtud, sinna on tassitud vanu rehve, klaasi, olmejäätmeid – vana hoone on muudetud jäätmejaamaks. Ma ei usu, et see on ühe inimese töö, see on ikka väga paljude inimeste sihipärane tegevus.”

Killuke põnevat ajalugu

Kurna mõisa ajaloolisse kompleksi kuuluv õllepruulikoda ehitati tõenäoliselt 16. sajandi keskpaigas – siis kui Eestimaa mõisates tuli moodi viinapõletamine. Kõrge korstnaga hoone sai mõisamaja lähedusse, pargi serva. Aktiivne viinaajamine kestis seal mitu head sajandit, kuni sinnamaani, mil riik võttis mõisnikelt viinamonopoli. Siis teisaldas tollane mõisaproua Helena von Knorring kõrge korstna küla teises servas asuvale kuivatile ja ja viinaköögist sai hoopis õllepruulimise koda.

“Kurnas pruuliti ja villiti kuulsat Cournali õlut, millest 80% läks ekspordiks Saksamaale,” teab paikkonna ajalugu uurinud Kurna külavanem Aivar Aasamäe. Teadaolevalt käis õlletegu Kurnas aastani 1917, mil tollane mõisahärra Nikolai Koch müüs mõisa Tallinna Linnavalitsusele.

Esimese Eesti Vabariigi aegu olid pruulikojas mõisatööliste korterid, nõukogude ajal elasid seal samuti pered. Peale Eesti Vabariigi taastamist läks pruulikoda taas erakätesse, kuni selle omandas Leila Miller.

“Ostsin tõesti selle pruulikoja viis-kuus aastat tagasi, täpset aastaarvu ei oskagi öelda, aeg läheb kiiresti,” ei eita Leila Miller oma seotust ajaloolise pruulikoja-viinaköögiga. Ostes olid naisel hoonega kindlad plaanid – aga millised need just olid, seda ta ei ava. Hoone oli siis kaasomandis teise mõttelise kaasomanikuga.

“Ostsin hiljaaegu kaasomandi välja, kogu hoone kuulub nüüd minule, õigemini minu ettevõttele,” kõneleb värske ainuomanik. Mis plaanid tal aga ajaloolise hoonega on, sellest omanik täpsemalt eriti kõnelda ei taha. Pareerib hoopis: “Õue, hoone ette, on tekkinud suured augud. Ma ei tea, kas keegi otsis mõisa kadunud kulda või midagi muud, aga augud olid sügavad, maja vundament koos müüriga hakka selle koha pealt murenema ja vajuma. Ja siis on toodud kilekottidega olmeprügi. Mõned aastad tagasi oli krundile toodud klaasi – kilde ja suuremaid tahvleid. Mida iganes. Selge on see, et rämpsu siia kaugelt ei veeta, ikka siitsamast Kurna külast,” heidab tuntud inimene varju külarahvale.

Ja lisab siis: “Olen käinud seal sel aastal koristamas, natuke niitnud. Aga seal on vanad kasvuhoone jäänused, võimatu on niita.”

Vald algatas järelvalvemenetluse

“See on puhta vale, et külarahvas on siia prahti tassinud või majaomanik on muru niitnud. Maja asub Õlleköögi tee ääres ning möödasõitjaid nii Kiili kui ka Rae vallast on päevas sadu. Laokil kinnistu ja niitmata naadid ning nõgesed annavad negatiivse signaali peremeheta elamisest. Kui Leila Miller selle kinnistu ostis, oli see täpselt samas seisus nagu veel hiljaaegu – õues olid inimesi ja hoonet ohustavad sügavad augud, õu oli vanu autorehve ja muud olmeprügi täis. Kui me palusime, et ta oma õue korda teeks, tassis ta prahi ise majja,” kõneleb külavanem Aivar Aasamäe. Vald ajas augud kinni, et poleks inimestele ohtu. Ka akna-ja ukseavad suleti alles pärast vallapoolset nõuet.

“Mulle helistati külaseltsist ja öeldi järsul toonil, et pean ilmuma talgutele, oma krundi korda tegema. Nii neid asju ei aeta – mul oli talgupäev juba kinni,” kõneleb Leila Miller.

“Ega siis talgupäev pole aastas ainuke koristuspäev,” pareerib külavanem. Ka Rae vald, kelle maal Kurna mõis koos pargi ja abihoonetega asub, on asunud Kurna külaseltsile appi. “Vallavalitsus on algatanud pruulikoja omaniku vastu järelvalvemenetluse,” kinnitab valla keskkonna järelvalvespetsialist Jana Suurthal. Järelvalvemenetlus tähendab seda, et omanikuga on võetud ühendust, juhitud ta tähelepanu kinnistu ebarahuldavale heakorrale, jälgitakse objektil toimuvat.

“Kui järelvalvemenetlusest ei piisa, võib vald teha juba ettekirjutuse,” kinnitab vallaametnik. See tähendab, et omanik Leila Millerile määratakse juba vallavalitsuse poolt, mis ajaks ta peab oma kinnistul ohtliku olukorra likvideerima ja kinnistu heakorrastama.

“Veel sel aastal tahan krundile aia ümber teha,” kinnitab nüüd Leila Miller – kas vallavalitsuse survele järele andes või aru saades, et omanik peab omandi korras hoidma. Olgu külaseltsiga suhted sassis või külavanemaga suusad risti, kohustuste täitmisest see ei vabasta. Seda enam, et hoone ümber olev krunt ei ole liiga suur, 2000 ruutmeetrit. Ja seda veel enam, et külaselts sai kahe valla, Rae ja Kiili abiga pargi renoveeritud, peab pargi veeres seisev ajalooline maja samuti korda saama.