Kuusalu vallas Vahastu külas Mustametsa talus elav Toivo Kurg on ehitanud omaenda kätega kena kodumaja, kasvatanud üles kaks poega ning tulnud 13-kordseks Eesti meistriks tõstmises.

Lisaks ruumikale uuele elumajale on Kurel väiksem vana elumaja, kaevumaja, kelder ja laut, kus üheksakümnendatel peeti sigu, lehmi ja kanu.

Kaheksakümnendatel oli ta Kirovi kalurikolhoosi keevitaja. Rammumees on töötanud ka ehitustel, remontinud autosid. Värava juures seisab kiosk, milles ta pidas mõned aastad õllemüüja ametit.
Ehkki pension tiksub juba kaksteist aastat, plaanib juubilar sellelgi suvel teha tööd, nimelt metallitööd.

Abikaasa Liinaga on Toivol pojad Raivo ja Veiko. Koduhoovis hakkab silma puu, mille otsa on tehtud mängumajake lastelastele. Lapselapsi – ja needki kõik poisid – on kokku viis.

Lapselapsi üritab Toivo maal tööle panna. „Lapsed mõtlevad, jälle vanaisa sunnib, aga tuleb ükskord aeg, ütlevad mulle, näed vanaisa, sa panid meid tööle, aitäh selle eest.“

Suviti saavad Mustametsal kokku Eesti tõstjad. „Oleme siin, mängime palli, läheme mere äärde, ujume. Hommikul tulevad, õhtul lähevad tagasi.“

Elust-olust rääkides haarab Toivo justkui muuseas pihku kangi, et lihastele koormust anda.

Eeskujud Aberg ja Kool

Toivo sündis 2. aprillil 1946 Kolga asunduses. Isa töötas metskonnas, ema oli kodune, kasvatas lapsi, keda sündis kokku neli: kolm poega ja tütar.

Sama kandi mees oli kuulus eesti maadleja ja tõstja Aleksander Aberg (1881-1920) „Isa rääkis Abergist palju jutte, kuna see Aberg oli siin Kolgas sündinud, kui tugev ta oli, palju jõudis tõsta,“ meenutab juubilar.

Kohalikus seitsmeklassilises koolis käies meeldis Toivole ka suusatamine, teivashüpe, kuulitõuge, lühimaajooks, jalgpall ja lauatennis. Poiss oli 12-aastane, kui sai pihku tõstekangi, mille üles surus. See kaalus 45 kilo.

16-aastasena tõukas noormees juba sajakilost kangi ja unistas Olav Kooli (1938-1992) rekordite ülelöömisest. „Mõtlesin ette, et selle rekordid ma tõukan ära nelja-viie aasta pärast.“ Legendaarne Kool püstitas kokku 50 Eesti rekordit.

Rekorditeni jõudmine ei olnud nii lihtne, kui Toivo noorukina arvas. „Seda ma ei teadnud, et aeg läheb edasi ja maailmarekordid – kõik liiguvad mul eest ära.“

Eesti meistriks sõjaväes

Põhikooli järel Tallinnas kutsekoolis elektrikeevitajaks õppinud Kolga noormees käis õhtuti Kalevis tõstetrennis. Järgnes ajateenistus nõukogude sõjaväes.

„Mul oli müts peas, kott seljas, hakkasin Venemaale minema, mõtlesin, et nüüd on kõik, lõpetan tõstmise ära,“ meenutab Toivo. Üks major aga küsis temalt, et kas ta on tõstja. Kui noormees vastas, et ta natuke tõstab, teatati talle, et ta jäetakse Tallinna Juhkentali kasarmutesse.

Ajateenijana tuli Toivo 1966. aastal Tallinnas esimest korda Eesti meistriks, surudes, rebides ja tõugades kokku 390 kilo.

Sõjaväest pääses tõusev tõstetäht ka spordilaagritesse Gatšinas ja Pärnus. Selleks oli vaja ametlikku paberit ENSV spordikomitee esimehe allkirjaga.

Sõjaväe järel sai noormehest elukutseline sportlane, ehkki nõukogude süsteemi eripärana pandi talle kirja ka formaalne töökoht. Algul sai 76 rubla kuus. Siis tõusis palk 200 rublani.

Kui Toivo 1973. aastal üleliidulistel võistlustel kolmanda koha saavutas, tõusis palgaraha juba 260 rubla peale: „See oli lagi, seda võisin saada üks kolm aastat.“

Kolga rammumees tuli kokku 13 korda Eesti meistriks. Sama palju kordi tuli ta Nõukogude Liidu maaspordiühingute meistriks.

Maailmarekord jäi tõstmata

Eesti rekordeid püstitas Toivo karjääri jooksul kokku 32 – neist 12 raskekaalus ja 20 üliraskekaalus.
Tõstmise kahevõistluses püstitas ta isikliku tippmargi 400 kiloga (170+230), kolmevõistluses jäi laeks 560 kilo (195+150+215). Muljetavaldavad tulemused, aga…

Eesti tõstjatest Jaan Talts (s. 1944) püstitas kokku 43 maailmarekordit. Karl Utsarilt (s. 1945) tuli maailmarekordeid 5. Toivo Kurg säärase tippmargini ei küündinud.

Nõukogude Liidu rekordid jäid Toivol samuti püstitamata. „Üks kord käisin proovimas Tallinnas. Seal ääre peal olin, viie kilo kaugusel,“ ohkab mees. Luhtunud katse jäi seitsmekümnendate algusesse.

Toivo ja Karl Utsar ei pääsenud ka olümpiamängudele, sest sinna saadeti Nõukogude Liidust vaid tõstekoondise esinumbrid. „Oleks ma elanud Soomes või Rootsis, oleks võinud vabalt mõelda, aga siin oli see esimene ots nii tihe…“

Ainsa eesti tõstjana sai nõukogude ajal olümpiakulla Talts 1972. aastal Münchenis.

Makstakse tervisega

Muuhulgas vasarat heitnud ja kuuli tõuganud Toivo tegi profispordiga lõpparve 1982. aastal.
Tervisega on ta tippspordile lõivu maksnud. Probleemid vasaku põlvega hakkasid pihta juba enne sõjaväge, põlvele on tehtud süste ja ultraheliravi.

„Õlaoperatsiooni olen läbi elanud,“ meenutab juubilar. „See õlg oli nii, et ma ei saanud puid ka lõhkuda.“

Parema põlvega murdis Toivo aga aastaid pärast spordikarjääri lõppu. Maja remontides unustas ta, et oli trepi lahti võtnud. „Ma astusin sealt alla ja mul ei tulnud meelde, et mul treppi ei ole taga.“
Erinevalt Taltsist, kellel on probleeme seljaga, ei ole Toivol seljahäda: „Ma ei kiida, ei laida, selg on üsna hea. Sellega võib metsatööle minna.“

„Tegin vahepeal tõstmist. Saaks mõne veteranide võistlusegi kaasa teha. Tahan, et mul oleks tervis korras. Mul poleks rohkem vaja midagi,“ loodab Toivo.

DOPING
Kas puhas sport on võimalik?
• Dopinguga jäi vahele Karl Utsari poeg Andrus Utsar, kes võistles novembris 2005 Kataris Dohas tõstmise maailmameistrivõistlustel. Nii tema A- kui B-proov sisaldasid anaboolset steroidi stanozolol.
• Mida arvab Toivo dopinguga vahele jäänud Andruse isa kohta, kellega koos ta trenni tegi ja võistles? „Seda ei räägita omavahel. Kui ma nüüd küsin, Karla, mida sa võtsid, ta ei ütle mulle. Ta ütleb, ma pole midagi võtnud,“ ütleb Toivo.
• „Meile soovitati mingit maksarohtu, siis mingit neroboli vahetevahel toodi ja tuli neid tablette võtta. Ega meil oli nina seal sees ka,“ meenutab rammumees vanu aegu.
• Praeguse Eesti kohta arvab Toivo, et dopinguaineid kasutab 40 protsenti sportlastest. „Kes on väga puhas, see ei jõuagi kaugele.“