“Kuidas tähed süttivad? Tööga, kulla sõbrad. Põrandal magatud öödega, külmas bussis kontserdilt kontserdile loksumisega, konservidega hotellitoas. Aga natuke annet peab ka olema.”

Nii mõtiskleb superstaar Anne Veski saatesõnades oma personaalnäitusele “Kuidas süttivad tähed?” Eesti Ajaloomuuseumis. Ja kuuldes seinal olevalt ekraanilt kostuvaid sõnu – aga natuke annet peab ka olema – mõtleb näitusekülastaja tahtmatult: annet on siin Maarjamäe näitusesaalides ikka kuradima palju! Nii suure kui väikese tähega.

Annet on seal kunagi filmitud videoklippides, vanadel fotodel, kübarates, kostüümides, meenetes ja loomulikult näitusel kõlavas muusikas, lauludena nii eesti kui vene keeles. Kohe mitu-mitu toatäit Annet. Teadaolevalt on see esimene personaalnäitus Eestis, mis on pühendatud elavale lavatähele.

“Idee teha Anne Veski personaalnäitus tuli kuraator Marion Laevale, Eesti Kunstiakadeemia moestilistika suuna juhile,” meenutab Ajaloomuuseumi avalike suhete juht Andra Roosmets (tänaseks juba endine juhataja – Ü.R.) näituse sündi.

“Kuna meil oli Marion Laevaga mitmekordne koostöökogemus, näiteks kas või minu juubelikontserdi jaoks Saku Suurhallis kogu kollektiivi ja minu visuaalide loomine, siis Marion juba tundis ja teadis mind, teadis näiteks sedagi, et mul on kodus alles oma eelnevate aastate esinemiskostüümid ja eks sealt see idee tekkiski,” kõneleb muusa ise, Anne Veski.

Muusa oma näitust külastamas. Punane kleit tema selja taga on aga ETV videofilmi “Hea tuju laul” salvestuseks spetsiaalselt Moskva Suure Teatri ateljees õmmeldud. 

Näitus keskendub peamiselt möödunud sajandi 80ndatele ehk Anne Veski lauljaks kujunemise ajale, raskele teele tippu ja siis – täheks olemisele. Aga ükski täht siin maailmas ei valgusta ainult iseennast – ka lavastaar mitte – tema kiirgus heidab eredat valgust kogu ümbritsevale, tema ümber tiirlevatele satelliitidele, valgustades tahtmatult sedagi, mida muidu varjus tahetakse hoida.

See näitus heidab valgust kuuendiku kogu planeedi muusikamaailmale ja seal kunagi toimunule.

Roosiaia kuningannast NSVL-i mainepäästjaks

Näituse ekspositsioon algab klassikaliselt: millal ja kus tulevane staar ilmavalgust nägi, kus käis koolis, kuidas tekkis huvi muusika vastu. Ja siis hakkab täht oma esimesi kiiri kiirgama: Anne Veski lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi, praegune TalTech, saades töölesuunamise tubakavabrikusse Leek. Aga sinna ta kohale ei jõudnudki, paljutõotav noor laulja võeti tööle hoopis Eesti Filharmooniasse, mainekaimasse kontserdikorraldajasse Eestis.

Edasi tulevad ansamblid, kellega lauljatar Eestis esinedes aina enam populaarsust võitis, põigates mõnkord idapiirigi taha. Ja paralleelselt isiklik elu: abielu Jaak Veskiga, millest sündis tütar Kerli ja palju tuntud ja siiani armastatud laulud: “Roosiaia kuninganna”, “Jätke võtmed väljapoole”, “Viimne pilet”. Kõik tuntuks lauldud ansambliga “Vitamiin”. Kogu seda perioodi meenutavad näitusel toonased plakatid ja helisalvestused.

Anne Veski laval läinud sajandi 80-ndatel. Foto erakogu 

Siis aasta 1981 ja muusikafilm “Laulud lumes”. Et sel ajal ei tehtud NSVL-is veel muusikafilme – eriti meeleolukaid muusikafilme – sai see 20 minuti pikkune ekraaniteos žedöövriks kuuendikul kogu planeedist, viies Eestimaa roosiaia kuninganna juba Kesktelevisiooni rambivalgusse (selgituseks noorematele lugejatele: Kesktelevisioon oli üle NSVL-i leviv telekanal) ja kindlustades lauljatarile tollaste suurimate kontsertsaalide täismajad Kaliningradist Vladivastokini.

Õhk läks aga mitte ainult kontsertsaalides, vaid kogu idabloki riikides aina palavamaks. Aastal 1984 – Nõukogude stagnatsiooni tippajal – mil Balti ketini oli veel viis augustit minna ja Poolas kees neljandat aastat Solidaarsuse sõda kommunistliku reziimi vastu, saadeti Sopoti lauluvõistlusele NSVL-i esindama mitte vene laulja, vaid eesti täht Anne Veski.

Küllap tahtsid NSVL-i otsustajad sulatada poolakate viha režiimi vastu heleda pea ja helge olemisega, vene keelt aktsendiga rääkiva kaunitariga. Anne tõigi NSVL-i jaoks kastanid tulest, võites esikohad kahel õhtul.

“Kui esimesel võistluspäeval kuulutati välja sovetskaja zvezda Anne Veski, ega saalis erilist rõõmuaplausi olnud, pigem väike vilekoor, aga teisel õhtul oli publik juba minu,” meenutab Anne Veski oma edukat “kultuuridessanti” Sopotisse. Võit Sopotis pani kindla aluse laulja populaarsuse kasvule – seda tõestavad näitusel olevad plaadid suveniirid ja muud eksponaadid mitmetest riikidest.

Moeikoon Anne Veski

Suur osa väljapanekust on kunstnike poolt spetsiaalselt Anne Veskile loodud lavakostüümidel. Küllap põhjendatult – olid ju miljonite daamide – aga ehk veel rohkem meeste – ahned silmapaarid pööratud tema kui stiilietaloni poole.

Anne Veski kinnitab, et kostüümidel oli tähtis osa tema lavaimago loomisel, ehkki moeikoonina ei tundnud ta end kunagi. “Tegin oma tööd ega mõelnud sellele,” tunnistab ta. “Peaasi, et oleks kihvt ja uhke ja et tunneksin end hästi.”

Sõduririides nukk kingiti Anne Veskile 1985. aastal, kui käidi Afganistanis tolleaegsele sõjaväe kontingendile esinemas. Fotod: Eesti Ajaloomuuseum 

Näitusel on väljas nii Tallinna Moemajas, Enelin Meiuse moemajas aga ka Moskva Suure Teatri moeateljees loodud kostüümid. Kõrvuti ripuvad NSVL-i tuntuima moekunstniku Valentin Judaškini loodud kaks kleiti ja näitlejast laulja Merle Talviku Sopotiks õmmeldud stiliseeritud poola rahvarõivad.

Aga nagu ikka, astuvad esile ka ajastu paradoksid: lilla kleidi kanga tõi lauljatar ise Taimaalt, roosa frakk on õmmeldud aga naiste korseti jaoks mõeldud kangast. Nõukogude inimene pidi olema leidlik! Ka see, kelle heaks töötasid parimad moeateljeed NSVL-is.

Siiski ei saa eitada, et Anne Veski on olnud mitte ainult muusikas, vaid ka moemaailmas suunaandjaks. Nii mõnigi naine püüdis Veski järgi kanda sellel ajal moes olnud suuri laiaõlgseid pintsakud, šabood. Koos üldiselt maskuliinsemate joontega. Ja see pole tänaseni daamide rõivastusest kadunud.

“Tänan Anne tehtu eest! Cпасибо тебе, Анне!”

Kui Veski laule on valdavalt varemgi kuuldud ja kostüüme vähemalt teleekraani vahendusel nähtud, siis huvilistele enim uudistamist pakub ehk meenete tuba.

Väljas on esemed, mida sajad fännid, ettevõtted ja riigiasutused on oma lemmikule kinkinud või annetanud. Vitriini taga on kõrvu teeserviis, mis Annele kingiti Vietnamis ja mis oli valmistatud alla tulistatud Ameerika lennuki alumiiniumist, hobikunstniku maalitud portree lauljatarist, oma iidolist telekaekraanilt pildistatud fotode album, Soomest Georg Otsa prügikastis üle piiri sahkerdatud mikrofon, Afganistanis sõdurnaiste õmmeldud lauljatari meenutav mängunukk, Baikonuril esinemise eest saadud kosmoses käinud komsomolimärk, “Kuldne vedur”, mis meenutab, et Anne Veski on ka Auraudteelase aunimetusega pärjatud. Aga ka kampsun, mis on kootud superstaari enda kätega – ikka neil pikkadel rongisloksumistel.

Loomulikult saab lavatähega koos ka ekraanil laulda, tunda end tõelise roosiaia kuningannana, peas kuninganna kübargi.
“Arvan, et see näitus kingib noortele palju avastamisrõõmu endise elu, Nõukogude elu just helgema poole kohta. Sest ega tolgi ajal ei olnud ju iga päev pilvine. Vanemal generatsioonil on avastamisrõõmu ehk vähem, aga seda rohkem on äratundmise ja taasosasaamise rõõmu,” ütleb Andra Roosmets.

Näituse külalisteraamatu sajad, nii eesti- kui venekeelsed sissekanded ainult kinnitavad neid sõnu. “Tänan Anne tehtu eest! Cпасибо тебе, Анне!,” ütlevad need.

Kolm küsimust Anne Veskile

1. Kas oled näitusega oma elutöö kohta rahul?
Väga rahul. Koostöö muuseumi ja kuraatori Marion Laevaga sujus näituse kokkupanekul väga hästi. Ekspositsioon ei keskendu kogu minu pikale lauljakarjäärile, vaid ainult osale sellest, 80-ndatele aastatele ehk minu teele tippu. See oli kõige pingelisem, aga ka kõige huvitavam aeg. Loodan, et näituse külastajad saavad nüüd läbi elada ja tunda osagi sellest, mida elasin ja tundsin mina.

2. Mitu korda oled ise näitust külastanud?
Kuna minu tütar koos minu lastelastega ei saanud näituse avamisele tulla – ja tore, et ei saanud, avamisel oli väga palju rahvast –, siis tegin neile esimesena eraldi külastuspäeva.
Siis käisin Venemaalt Tallinnasse spetsiaalselt näitusele tulnud sõpradega – enne kriisi muidugi – seda külastamas. Neil oli tõeliselt hea meel, et meil osatakse sellisel tasemel näituseid korraldada, panna tänases virtuaalvõimaluste maailmas kõik eilne nagu uuesti elama.
Praegu on mitmeid külastusi väiksemate sõprade gruppidega juba ette kokku lepitud.

3. Teisest tolle ajastu suurkujust, Jaak Joalast tehti muusikaline lavastus – kus loomulikult oli ka sinu osatäitjal oma roll – , mida ülimenukalt etendati samuti nii eesti kui ka vene publikule. Kas usud, et olete nüüd võrdselt jäädvustatud, tolle ajastu supertähed?
Kõige tähtsam, et me jääksime kuulajate südamesse ja et meie laulud kõlaksid veel pikka aega. Loomulikult aitavad sellele kaasa ka näitused ja etendused. Iga üks meist on, ma loodan, omanäoline ja oma ajastu kangelane.