Tabasalu gümnaasiumi abituriendid Arlet Kuppart ja Kevin Kullerkupp said võimaluse olla töövarjud politsei Põhja prefektuuris. Töövarjudena said nad näha politseimaailma siseelu, tutvusid varustusega ja külastasid kinnipidamisasutust.

Tabasalu gümnaasiumis tuleb keskkooliõpilastel valida kolme õppesuuna vahel: humanitaar-, reaalained või sisekaitse. Abituriendid Kevin ja Arlet valisid sisekaitse, kus kolme aastaga tuleb läbida pääste-, piirivalve- ja politseikursused.

Õppesuunal korraldatakse mitmeid väljasõite. Käiakse tutvumas erinevate politsei- ja päästeameti jaoskondadega. Arlet ja Kevin valisid õppesuuna põnevuse pärast ning sooviga saada teadmisi, mis on igapäevaelus kasulikud.

Igal aastal võetakse üks teemaplokk kokku laagriga. Praegu keskenduvad Tabasalu abituriendid politseiõppele. Kui aasta lõpus toimub politseilaager ja see edukalt läbitakse, võivad lõpetajad hakata abipolitseinikuks.

Töövarjud prefektuuris

“Politseinikud, kelle töövarjud olime, olid omavahel tööalaselt seotud. Tegime Arletiga kõiki asju koos,” rääkis Kevin, kes oli töövarjuks korrakaitsebüroo juhile Valdo Põdrale. Arlet oli töövarjuks prefekt Kristjan Jaanile.

Kuidas aga algab tööpäev politseis? Hommikul saavad kokku prefektuuri ülemused, kes arutlevad läbi öösel toimunud sündmused. Läbi vaadatakse ka värske meediakajastus politseitööst. Kui prefektuuri koosolek lõppeb, järgneb sellele kõikide Eesti prefektuuride koosolek.

Arlet ja Kevin said töövarjudena tutvuda politsei ametirelvadega Makarov ja Walther. Noormeestele tehti lasketiirus relvakoolitus, anti kuulivest, kaitseprillid ja kaks laetud salve.

Abiturientide sõnul ei olnud laskmine lasketiirus võrreldav videomängudega. “Minu jaoks oli see üllatus, et käsirelval on suur tagasilöök. Aga kui sa kasutad relva õigesti, siis ei ole midagi hullu,” tõdes Arlet. Kevini sõnul oli laskmine vinge kogemus. “Paar nädalat tagasi käisime Murastes, kus lasime õhkrelvadega. Need ei tekitanud erilist tagasilööki. Lasketiirus oli olukord teine.” Sihtmärgi tabamine õnnestus Kevinil ja Arletil enam-vähem. “Instruktor arvas, et läheb hullemini,” sõnas Kevin.

Rahumäe kongimaja

Lasketiirust viidi töövarjud Tallinna Rahumäe tee kinnipidamisasutusse, kus nad nägid kongielu. Muuhulgas tutvustati neile politsei erioperatsioonide juhtimisbussi, mis oli igati uhke ja meeldiv. Vangikongide kohta selliseid sõnu kasutada ei saa.

Noormehed ei tahaks omal käel sattuda kongi. “Kahe inimese kongis oli ruumi mõni ruutmeeter. Kongis oli kahekordne nari ja selle kõrval WC-pott, mis haises. Seal suitsetati ja levis ebameeldiv higilehk,” rääkis Kevin, kes tahtis esimesel võimalusel värske õhu kätte.

Kinnipeetavate elu pole lill: pesta saab kaks korda nädalas ja päevas saab jalutada 30 minutit õues müüride vahel. Enne kui kinnipeetavad lastakse kongi, tehakse neist profiilifotod ja vaadatakse üle kõik keha avaused. Midagi keelatut ei tohi kaasas olla. “Meile räägiti, et kinnipeetavate tagumikust on leitud telefon ja isegi nuga,” märkis Kevin.

Arlet ja Kevin jäid töövarjudena päevaga rahule. Kas neid näeb tulevikus politseinikutena, sellele poisid veel vastata ei oska.

VALDO PÕDER
korrakaitsebüroo juht
Pean töövarjuprojekti väga tänuväärseks. Kus kohas noored veel võõrastest töödest ja tegemistest aru saavad kui mitte vahetus suhtluses selle töö tegijatega? Kui politseitööd kajastatakse erinevates filmides, siis reaalne pilt meie igapäevastest tegemistest on veidi teine. Ma usun, et suutsin anda Kevinile üsna hea ülevaate meie tegemistest.

KRISTJAN JAANI
Põhja prefekt
Minu jaoks on töövarjuprojektis kaks mõõdet. Esimene on see, et saab noortele tutvustada politseitööd väga laias haardes ning loomulikult on siin eesmärgiks ka värbamine. Teine oluline mõõde on ennetus ehk viia läbi aktiivsete noorte inimeste massidesse turvalisuse sõnumeid.