1967. aasta palaval suvel oli Kolgaküla ja selle ümbrus Eesti teise sõjafilmi võttepaik. Aasta hiljem, juulis 1968 esilinastunud “Inimesed sõdurisinelis” tegemist meenutasid möödunud reedel samas paigas Enn Säde, Evald Aavik ning Jaak Lõhmus.
Eesti filmikunsti veidi üle saja-aastases loos on puhtalt sõjafilme vaid neli. 1927. aastal valmis Th. Lutsu vabadussõja-aineline “Noored kotkad”. Täpselt 40 aastat hiljem alustati teise filmi “Inimesed sõdurisinelis” võtetega. Seekord oli vaatluse all 1941. aasta suvel punaväkke võetud eestlaste tee läbi tööpataljonide nälja ning haiguste laskurkorpusesse, lahingud Velikije Lukis ja Eestis. Aluseks Paul Kuusbergi romaan “Enn Kalmu kaks mina” (ilmus esimest korda 1961).
Lavastaja Jüri Müüri (varases nooruses lennuväe abiteenistuses) esialgne plaan oli suur. Võtted tulnuks teha Uuralites ning mujalgi Venemaal. Lõpuks tehti enamus võtteid Eestis. Sealhulgas Kuusalu vallas Kolgaküla palliplatsil ja selle ümber männimetsas. Väljakul lavastati kohad, kus tulevased korpusemehed saavad väljaõpet. Puupüssidega harjutati käsitsivõitlust, mehed roomasid tõkete all ja hüppasid neist üle. Muldonnid püstitati samasse metsa alla.
Kõigest sellest a muustki räägiti Kolgakülas 7. septembri õhtul, kui tähistati teose esilinastuse 50. aastapäeva. Ja loomulikult vaadati välikinos filmi ennast. Üritust toetasid kohaliku omalgatuse programm ja Kuusalu vald.
Filmipüss siiani alles
“Kokku on siin tehtud kümme filmi. “Inimesed sõdurisinelis” oli esimene ja väga meeldejääv. Toona käisid välisvõtted ikka mitu kuud,” ütles Kolgaküla seltsi tegevjuht Kaisa Linno. Asulas elasid tehnilise meeskonna liikmed. Näitlejad majutati Loksal ja neid veeti võttepaika bussidega.
Kaisa Linnol oli näidata ka võtete ajast pärinev tõeline rariteet. Korpusemehed harjutasid filmis puupüssidega, mis valmistati sama küla Kadapiku talus majutatud puusepa poolt. Talukoht hakkas mehele väga meeldima ning ta suvitas seal mitu aastat. “Puupüssid jäid talu poistele. Üks neist kingiti hiljuti rahvamajale,” ütles Linno.
Kaisa Linno filmist pärit puidust püssiga. Kolgaküla juurtega näitleja (filmis ta ei mänginud, sest oli veel 10. klassi poiss) Paul Laasik meenutas, et 1967. aasta suvel ei saanud kohalikud poisid väljakul sporti teha – kogu plats oli täis kraave, poome, ronimisredeleid, barjääre ja takistusribasid. “Praeguseks metsastunud nõlv oli lage ja seal polnud mitte puuraasugi. Muldonnid ehitati platsi kõrvale. Ja mina vaatasin uhkelt Loksa poissi Tõnu Mikiveri, kes oli üks peaosaline,” ütles Laasik. “Ja tead, me olime ikka väga vihased, et väljak käest võeti,” sõnas Laasik Evald Aavikule, kes mängis leitnant Aava ning on üks väheseid, kes seltskonnast elus. Võttepäevi kogunes toona mehel 31 ning roll on küllalt tilluke. “Kenno Oja elab ka. Töötab Tartus ja tervitab kokkutulnuid,” ütles Aavik.
“Sõjaline konsultant oli filmil laskurkorpuse kindral Allikas. Võtetel oli ka palju ehtsaid ajateenijaid Tapalt, kes tundsid määrustikku ja pidid hoidma korda. Näitlejad olid aga vormis tsiviilinimesed,”meenutas Aavik. Kindral Allikasele see aga ei lugenud ning ta nõudis korda. “Võttis näitemängu tõe pähe. Hurjutas pidevalt, et miks ühel mehel on rihm pealt ära, teisel valge krae must ja kolmas ei anna au,” naeris Aavik.
Vennad hädas tossukaga
Koos vaadati ka metsaalust, kuhu 51 aastat tagasi ehitati muldonnid ja kaitsekraavid. Ühe onni ase on männimetsas siiani näha. Samas rääkis Paul Laasik, kuidas ta koos vennaga varastas võtetelt suitsupommi. “Üks kast oli toredate ümmarguste topsikutega ja suitsu tehti ka aeg-ajalt. Võtsime siis ühe topsiku endaga kaasa, kuid ei saanud tossukat põlema. Kui aga asi õnnestus, kus siis hakkas suitsu tulema. Naabrinaine jooksis ülevalt alla ja karjus: poisid, mida te teete? Panete sauna põlema,” naeris mees. Ei aidanud ka pommi vetteviskamine, sest see mulises ja suitses pikalt edasi.
Võttepaik ehk Kolgaküla palliplats praegu. Legendaarsel helimehel Enn Sädel oli enda sõnul selle filmiga vähe kokkupuuteid, kuid ta on uurinud “Inimesed sõdurisinelis” eel- ning järellugu. “Käivitamine oli väga raske. Kuusberg oli küll korpusemees ja kirjanike liidu juht, aga tööpataljonide õudusest ei tohtinud ka tema romaanis palju kirjutada,” ütles Säde.
Võtete ajal hakkasid tulema Moskvast tigedad juhised, et filmivõtted tuleb seisma panna ja tööpataljonide osa välja võtta. Lõpuks topiti filmi paatoslikud alguskaadrid, kus näidatakse Tehumardi lahingu monumendi avamist. Lisati ka Enn Kalmu (mängis Rudolf Allabert) haavatuna poolsonitud lause: “Ma pole reetur! Ma olen aus eestlane!”. Filmiloolane Jaak Lõhmus lisas, et vist ainsad Eesti filmid, kus puuduvad tiitrid “Lõpp”, on “Inimesed sõdurisinelis” ja “Hullumeelsus”. “Nende lugu läks edasi,” lisas Lõhmus.
