Noore kunstniku Maria-Liisa Leonidovi (30) käekiri on väga omanäoline ja eristuv. Mis teevad aga Maria-Liisa tööd veelgi eristuvamaks, on lõuendid, millel tema kunsti näha võib – suured seinapinnad, mööbel, siid ja ka kehapinnad.

Sa oled üles kasvanud Neeme külas, alates 1998. aastast toimetab teie pere seal armastatud Wana Kala Kõrtsuga. Kaua on teie pere üldse Neemes elanud?

Minu isapoolne suguvõsa on Neeme juurtega ja Neemes elab väga palju meie lähisugulasi. Neeme on meie suguvõsa jaoks erilise tõmbega koht – kes siia kolinud pole, see on käinud juba aastaid regulaarselt siin suvitamas. Oma varasest lapsepõlvest elasime perega mõned aastad Soomes, aga kolisime Neeme tagasi kui ma olin 9aastane ja läksin sügisel Neeme kooli 3. klassi. Pean ennast ikka täitsa neemekaks, sest kõik suved ja koolivaheajad olen just siin vanaema juures veetnud.

Wana Kala Kõrts on isa kätetöö, kõik, mis seal on, on tema kätega tehtud. Kunagi oli see külakõrts, pidude ja kogunemise koht. Vahepeal on ajad muutunud ja nüüd on naispere kõrtsiga majandamise üle võtnud. Külakõrtsist oleme muutunud pigem perekesksemaks. Toimetame seal ainult oma pere jõududega, köögis teeb süüa ema üksinda. Neeme on iga aastaga aina popim koht kuhu tulla. Me pole igapäev avatud mitte sellepärast, et me ei tahaks, vaid lihtsalt ei jaksa – ema teeb köögis kolme koka tööd ja meie aitame nii kuis oskame. Aga on väga hea teada, et kõrts on külarahva seas armastatud söögikoht ja anname endast parima, et külarahvale jätkuvalt maitseelamusi pakkuda!

Milline on Sinu side kunstiga, kuidas selleni jõudsid?

Peale Neeme kooli lõpetamist käisin kaks aastat Kuusalu koolis ja siis läksin Tallinnasse Westholmi, kus lõpetasin gümnaasiumi. Kaks aastat õppisin graafilist disaini Mainori Kõrgkooli Disaini Instituudis ning seejärel läksin Tallinna Ülikooli bakalaureuseastmesse kunstiõpetust õppima, mille ka lõpetasin.

Ma olen joonistanud väiksest peale ja teadsin varakult, et tahan oma elu kunstiga siduda. Rääkisin ikka, et minust saab suurena kunstnik. Pikka aega ei osanud ma selle teadmisega midagi peale hakata, joonistasin pigem sahtlisse. Olen väga enesekriitiline ja muretsesin ikka, et mida teised arvavad.

Tallinna Ülikooli kunstiõpetuse erialale õppima minek tundus mulle tollal kõige loogilisem samm – unistasin, et peale lõpetamist tulen Neeme kooli kunstiõpetajaks. Eelmisel suvel Neeme kool kutsuski mind kunstiõpetuse õpetajaks, aga raske südamega pidin ära ütlema, sest nii palju muid projekte oli (ja on ka praegu) käsil.

Tallinna Ülikoolis õppides jõudsin ideedeni, mida kunstimaailmas peale kunstiõpetuse veel on võimalik teha. Sain sealt julguse tuua oma illustratsioonid avalikkuse ette ja pisitasa hakkasid minuni jõudma erinevad põnevad projektid. Kõige esimene suurem projekt oli Pootsmani kohvik Kaberneemes, kus alustasin toolidele maalimisega ja lõpetasin sellega, et kujundasin kogu kohviku.

Igapäevatööna tegeled Sa aga hoopis tätoveerimisega. Kuidas Sa selleni jõudsid?

Mõned aastad tagasi olin tervise tõttu sunnitud paariks aastaks aja maha võtma. Peale seda jõudsingi tätoveerimise juurde. See tundus järgmine loogiline samm, kuna minu elukaaslane on üle kümne aasta olnud tätoveerija ja tal on oma tätoveerimisstuudio, mille tõttu oli ka see keskkond juba minu jaoks väga kodune ja loomulik.

Mingil hetkel sain ka aru, et ainult illustreerimisprojektidega ära ei ela ja hakkasin oma elukaaslase käe all vaikselt õppima. Nüüdseks olen tätoveerijana töötanud umbes poolteist aastat, kuigi klientuur on suur ja kogemust juba on, siis pean end siiski veel õpipoisiks. Praegu toimetame oma Koplis asuvas Tattoo Stuudios Bad Pen Pal kuuekesi. Kõigil kunstnikel meie stuudios on oma käekiri ning püüame suurt rõhku panna originaalsusele. Kui klient tuleb valmis disainiga, siis püüame ikka oma käekirja sinna sisse mängida ning koopiaid ei tee. Üldiselt naudingi kõige rohkem oma disainide tegemist, õnneks järjest rohkem kirjutatakse ja usaldatakse ning lastakse oma pilt joonistada.

Oled teinud väga palju erilisi projekte, lõuenditeks nii seinad, mööbel, kangas kui ka kehapinnad. Milliseid projekte naudid enim?

Igast projektist sünnib järgmine projekt – jääd oma tööga kellelegi silma ja võetakse ühendust. Mulle väga meeldib kui saan oma tööle mitmekülgselt läheneda. Eriolukorra ajal panime stuudio mõneks ajaks kinni, seega mul on olnud praegu aega tegeleda teiste asjadega ja neid projekte on nii palju, et ei tea kuidas leian aega taas tätoveerimisega tegelema hakata.

Näiteks teen koostööd Tartu siiditrüki stuudioga Mäshroom, kellega koos särke ja kõiksugu muud toredat trükime. Lisaks sellele teen ka momendil pilte siidikanga jaoks, millest sünnib ühe Eesti moelooja käe läbi naiste pesu kevadkollektsioon ning ühe teise Eesti ettevõttega koostöös sünnivad disainriiulid, minu joonistatud piltidega.

Ma ise naudin seinamaalingute tegemist väga! Tavaliselt visandan pildi piirjooned ette, ülisuurte pindade puhul olen ka projektoriga pildi ette lasknud, sest mul on ülidetailsed pildid ja sedasi saan suurused kõige paremini paika. Värvin pintsliga, kuigi harjutan vaikselt ka spreivärvidega värvimist, see on keeruline tegemine ja nõuab parajalt harjutamist.

Praeguseks olen seinamaalinguid teinud I Land Soundi festivalile, Balti jaama turuhoones on üks suur sein minu tehtud, Red Emperor hostel-baar vanalinnas, kohe alustan ka Viru Burgerile teise maalingu tegemisega, neil tuleb Tartusse uus restoran. Ka üks Tallinna vegan-kohvik ja legendaarne baar Levikas on avaldanud soovi minu seinamaalingu järele.

Juunikuus pidi tulema tänavakunstifestival Rural Urban Art Ida-Virumaal, mis keskendub väikelinnadele ja väikekohtadele –sellel korral Jõhvile ja Kohtla-Järvele. Maalin seal Ahtme Kunstide Kooli väliseinale suure seinamaalingu, kuid seda alles augustis, kuna festival lükkus eriolukorra tõttu edasi.

Millal Sa puhkad?

Kui hobi on töö, siis teedki seda koguaeg. Ma väga naudin seda, mida ma teen, kuigi eks vahepeal on väsitav ka. Kui hakkasin tätoveerimisega põhitööna tegelema, sain aru, et puhkust mul enam polegi – isegi kui on puhkus, siis tegelikult see seda pole, sest uued ideed tulevad ju koguaeg ning siis suunan vaba aja kohe mõnda uude projekti. Seega töövaba aega mul väga pole, võib-olla ainult siis, kui välismaale lähen, siis jätan meelega pliiatsi maha!

Instagram: marialeonidov
Facebook: Bad Pen Pal