Vanaema Elvira Allikmetsa (76) alustatud tööd jätkavad tütar Laivi Ilves (53) ning lapselaps Liina Raudva (28). Ehkki supermarketid hingavad kuklasse, on külapoel õnnestunud püsima jääda.
Ruila külapood sai alguse detsembris 1966, kui Ruila sovhoos remontis Keila kooperatiivi müügikoha tarbeks mõisa valitsejamaja esimese korruse. Poekese pinnaks koos kõrvalruumidega oli 84 ruutmeetrit.
“Põhiliselt töötasin siin mina viis päeva nädalas. Laupäev-pühapäev olid puhkepäevad,” meenutab Elvira nõukogude aega. Pood oli avatud hommikul kümnest õhtul kuueni.
Filmiti “Džuudopoisse”
Elvira teenis poemüüjana 120 rubla kuus. “Siis oli arvelaud ja osutkaal,” räägib ta. “Leiba toodi Keilast suurtes konteinerites kolm korda nädalas. Inimesed viisid seda kottide viisi loomadele.”
Viina ja õlle müügile pani põntsu Gorbatšovi kuiv seadus 1980ndate keskel. Siis tohtis alkoholi müüa alles õhtul kella neljast alates, muul ajal olid pudelid riidega kaetud. Defitsiitsemat kaupa, nagu suitsuvorsti, sai vahel leti pealt, aga vahel ka leti alt.
1986. aastal filmiti Ruila külapoes üks telelavastuse “Džuudopoisid” stseenidest. “Džuudopoisid käisid poes valget riiet ostmas. Filmiti ära ja midagi selle filmilindiga juhtus, nii et nad filmisid teist korda uuesti päev otsa seda osa,” naerab Laivi.
“Igale poole veeti juhtmed. Kui siis mõni kohalik ostja tuli, siis ta kõndis üle juhtmete ja ostis minu käest, mis tal vaja oli. Vahepeal vaadati, et kas ma närveerin ja higistan, käidi puuderdamas,” meenutab Elvira, kes sai teletöö eest 14 rubla ning lisaks oma nime “Džuudopoiste” lõputiitritesse.
Kui nüüd “Džuudopoisse” televiisorist näidatakse, juhtub vahel, et mõni ostjatest ütleb muigamisi: “Palun mulle kaks meetrit valget riiet.”
19. märtsil 1991 sai Keila kooperatiivi poest erakauplus. “Tegime siin inventuuri ja mis siin kaupa oli, selle maksin välja. Jäigi nii, et hakkasin siin ise toimetama,” meenutab Elvira.
Ohtlikud üheksakümnendad
Päev enne Eesti krooni tulekut, 19. juunil 1992, oli Ruila poes järjekord maantee peale välja. “Õhtuks olid riiulid täiesti tühjad, sest kõik, mida vähegi oli, osteti ära. Päeva kassa oli 330 000 rubla ja see kaalus kümme kilo,” meenutab Laivi.
Üheksakümnendate eripärana kirjutati ost vihikusse, kui kohalikul kliendil raha ei olnud. Inimene tõi puuduoleva summa palgapäeval. “Ega igaühele ei saanud anda. Pidid ikka teadma, et ta ära maksab,” meenutab Elvira.
1996. aasta talvel röövis Ruila külapoodi kurikuulus Romeo Kalda koos abilistega. Takso ootas juhiga eemal, Kalda koos kambajõmmiga tungis akna kaudu sisse. “Kümme minutit kulus, et ära võtta aken ja trellid ja teha see alkoholiriiul täiesti tühjaks,” räägib Laivi.
Elvira helistas politseisse. Pätid jätsid kotid puuriida taha ning üritasid mööda põldu minema joosta. Politsei võttis esmalt kinni taksojuhi, tema kaudu saadi teada ülejäänud kaks.
Üheksakümnendatel juhtus ka nii, et kohalik piirkonnapolitseinik soovis 500 krooni katuseraha, lubades vastasel korral poe kinni panna. “Võtsin siis viiesajase, läksime Laitse metsa vahele ja andsin talle selle ära,” ohkab Elvira.
Kui piirkonnapolitseinik uuesti katuseraha küsis, rääkis Elvira valla juristiga. Too soovitas siseministeeriumisse pöörduda. “Läksin sinna, rääkisin ära, et minust tahetakse lüpsilehma teha,” meenutab Elvira. Piirkonnapolitseinik paigutati mujale.
Katust üritasid pakkuda ka Keila nolgid. Elvira telefonikõne peale võttis politsei nad kinni. “Siin oli nii palju neid röövimisi, et me öösiti magasime välivoodiga leti taga,” räägib Laivi.
Supermarketite kiuste
Kui 31. detsembril 2010 saabus Eesti krooni viimane päev, midagi erilist ei juhtunud. Küll tekitas järgnev eurode tulek elevust Ruila koolilastes. “Nad tahtsid eurode eest osta. Lapsed käisid hoolega poes, sest nii äge oli,” naerab Laivi. Tavapäraselt ostavad lapsed limonaadi, jäätist, kartulikrõpse ja kummikommi.
Maja esimesel korrusel on Ruila külapood ja postkontor, kolmandal Elvira korter. Teisel korrusel üritati pidada baari, ent praegu on sealgi korterid. Klientideks on ka ratsasportlased, sest üle tee paiknevad Ruila tallid. Tavaliselt jääb päeva kassa 200-300 euro kanti, ratsavõistluste ajal tõuseb 1300 euroni. Elvira, Laivi ja Liina teavad juba, mida ühe või teise riigi sportlased eelistavad. Nii ostavad Läti ratsutajad lehmakommi ja Vytautase vett, venelased väldivad Ukraina kaupa jne.
Kas mõne ratsasportlase tunneb nägupidi ära? “Meie oleme Rein Pilli fännid. Ta on ikka väga kõva tegija,” ütleb Laivi. “Mina hoian kõigile pöialt,” lisab Liina.
Ruila külapood on arenenud pereärina. Laivi hakkas Elvirat müügitöös abistama 10-aastasena. 12-aastasena tegi oma esimesed müügid Liina. Praegu on tööjaotus säärane, et Liina müüb esmaspäevast neljapäevani, Laivi reedel, laupäeval ja pühapäeval. “Normaalne,” arvab Liina müügitöö kohta.
Ruila külapoe riiulid ja külmlett on pool sajandit vastu pidanud, ehkki külmleti mootorit on korduvalt vahetada tulnud. Küll on käive langenud supermarketite tõttu, mis annab eriti tunda jõulude ja jaanipäeva paiku. “Kõik ostavad siis linnast,” ohkab Laivi. Linn tähendab tema jaoks Keilat ja Laagrit.
Lisaks Ruila poele omab pere Laitsemäe kauplust. Kuidas on väikeettevõtjana toime tulla? “Igat senti pead lugema ja igat väljaminekut mõtlema,” räägib Laivi. Mõningast leevendust on pakkunud asjaolu, et kohalik postkontor kolis Kernu tanklast Ruila külapoe katuse alla.
Müüja palk kipub olema Eesti vabariigi miinimumpalk. “Nii kaua, kui Ruila tall ja Ruila kool on meil siin vastas, on ostjaid,” loodab Laivi. “Ega nii väikseid külapoode ikka rohkem alles ei ole, meie ainult oleme veel.”
