Kõik saab alguse armastuse puudumisest. Küll ei armastanud ema, isa, siis ehk tüdruksõber, lõpuks naine. Ükskõik kes. Ja kurjategija, kellel on reeglina hea empaatiavõime, läheb ise oma armastust pakkuma. Olgu see armastus siis milline tahes.

Nii kõneleb Keili Kollamaa-Rander, hariduselt ja ametilt psühholoog, lõpetanud Tallinna ülikooli psühholoogiaõppe, töötanud psühholoogina kunagistes kurikuulsates Ämari ja Murru vangilaagrites, käib vabatahtlikuna Tallinna ja Tartu vanglas.

“Kõik see on tulnud minu juurde ise, need vanglad ja vangid,” kõneleb naine, kelle blondidest juustest ja elegantsest hoiakust eeldaks pigem, et ta juhib mõnd rahvusvahelist ettevõtmist, kui et käib eluaegsetega vanglamüüride vahel kohtumas.

Armastuskirjad Breivikule

“Psühholoogiaõpingud valisin ise – tahtsin selgust saada, miks vahel hea olnud inimene kurjaks keerab, mis juhib inimest vahel hoopis teistsugust otsust tegema, kui talt oodata oskaks.”

Oma magistritöös uuris psühholoog vangide empaatiavõimet. Kas vangisistuval mehel on empaatiavõime, ehk äraseletatult võime aimata teiste inimeste tundeid, unistusi ja tahtmisi sama suur kui näiteks mehel, kes pole kunagi trellide taha sattunud. Ega tõenäoliselt satugi.

“Vangidel on väga hea võime aimata, mida keegi soovib, millest keegi unistab. Nii, nagu pimedal on reeglina hea kompimismeel. Ja vangla on õpetanud vange oma võimeid ka kasutama, olgu siis kaasvangide peal või näiteks vabadusse naisterahvastele kirjutades. Kuigi enamikus ei kirjuta nad neid kirju ise, seda teeb teepaki eest keegi naaberkambris istuv natuke kirjaoskajam inimene. Aga kirjad on mõjusad, kaunid, armastust ihkavad naishinged lasevad end mõjutada. Sest naised on reeglina empaatilisemad kui mehed. Tahavad aidata, tahavad mõista, tahavad armastada. Mitte keegi ei saa maailmas nii palju armastuskirju kui meie aja kurikuulsaim vang, massimõrvar Anders Breivik,” teab psühholoog.

Ja tulemus?

“Tulemus on lihtlabane. Taevatähed, mis kirjades lubatakse alla tuua, saavad peagi tähtedeks silmalaugudel või põsenukkidel,” ütleb Keili Kollamaa-Rander veendunult. Või peaaegu veendunult – elu pakub ka vastupidiseid näiteid. Kuigi harva. Need aga, kes vanglast naistuttavat pole leidnud – ja neid on enamik – kasutavad psühholoogiaõpikuid lugedes saadud teadmised vabanedes ikkagi ära. “Üritavad läbi elu minna nagu Figaro – kord siin, kord seal. Kuni jälle müüride vahel tagasi on,” räägib psühholoog.

Päästvat nuppu polnud

Eluaegsete vangide seltskonda sattus Keili pooljuhtumisi, Ämaris hoiti ka eluaegseid. Loomulikult esitas noor psühholoog endale samad küsimused, mis iga teinegi – kes on küll need inimesed, kes reeglina on toime pannud rohkem kui ühe tapmise? Kas ma ise pole nende keskel ohus?

“Nägin varjatud nuppu laua all. Vajutad, ja kohe lendab julgestusmeeskond peale,” olin kindel. Muretsevaid sugulasi ja tuttavaid rahustas ta juba ise – hambuni relvis valvur on ukse taga. Kuigi ta teadis, et mingit valvurit seal ei ole. Nii algaski igapäevane töö. Eluaegsetega.

“Aga… vahel nad ei tahagi abi, nad tahavad, et ta nad ära kuulatakse, sama on väljaspool vanglamüüre. Inimestel on vaja tuge. Psühholoog ei pea pakkuma lahendust.”

“Mehed toodi ükshaaval minu kabinetti, mina ju nende kabinetis ei käinud,” naerab Keili oma säravaimat naeru. Noor psühholoog küsitles neid. Kõigi ja kõige kohta. Kogu elu tuli üksipulgi läbi võtta. Alates lapsepõlvest – miks nad ikkagi sellisele teele sattusid?

“Üks eluaegne ähvardas mind ikka täiega,” tõsineb psühholoog järsku. “Ütles, et kui veel küsid midagi, siis teen nii, et sa ei esita kunagi kellelegi ühtki küsimust. Silmad ta peas rääkisid mehe kavatsuse tõesusest,” mäletab Keili Kollamaa-Rander seda karmohtlikku lugu. Küsimused puudutasid kõik selle mehe lapsepõlve. Ja sellest ta rääkida ei tahtnud. Ei tahtnud rääkida tulise vee põletusjälgedest, mille ema oli ta kehale tekitanud. See oli talle valus.

“Siis mõtlesin esimest korda, kas peaksin vajutama häirenuppu, julgestuskomando kohale kutsuma,” meenutab Kollamaa-Rander seda kõnelust. Naiselik empaatia aga ütles: küll see mees rahuneb, ära näpi nuppe.

“Ma ei vajutanud kuskile ja me saime oma vestluse lõpetada,” meenutab psühholoog, kes sai taas kinnituse ammutuntud mõttele, mis aga erilistes oludes omab ka erilist tähendust – kõik me pärineme lapsepõlvest. Mis seal on meiega juhtunud või juhtumata jäänud, saadab meid läbi elu.

“Kui Ämari vangla suleti ja me seal oma koli kokku pakkisime, tuli turvaülem minu kabinetti. Ütlesin talle, et küll on hästi läinud, pole pidanud kordagi paanikanuppu vajutama. Mees ainult mühatas mu jutu peale ja tõmbas laua teisest otsast juhtmejupid nähtavale – häirenupp ei viinudki kuhugi, seda polnudki,” on nüüd psühholoog väga tõsine.

Miks otsustab inimene?

Miks on vaja vangile üldse psüühilisi analüüse, teste, tegelemist? Eriti eluaegsele: tegi oma õõvastavad teod ja istugu. Kuni surm ta patud lunastab. Või on vangla-aastad mõrtsuka nii murdnud, et ta võib välja lasta, ühiskonnale ta enam ohtu ei kujuta. “Nii võib ju mõelda ja nii on ka mõeldud, aga kas see mõtteviis ka õige on?” arutleb psühholoog.

Kui tema 13 aastat tagasi eluaegsetega tööd alustas, siis nii reeglina mõeldigi. Mõtlesid ennekõike vangid ise.

“Kutsusin nad kõik kokku. Vanglaametnikud tõid nad kohale. Mehed – seitse-kaheksa eluaegset – istusid mornide nägudega, olid vait, keegi ei avaldanud oma arvamust, vaatasid mind tuima pilguga,” ütleb psühholoog ja üritab oma näole manada pilku, millega eluaegsed teda vaatasid. Tema rohelistes silmades blondi juuksekihara all kiirgab kübeke kavalust – kindlasti ei vaadanud vangid teda selle pilguga. Kavala pilguga ei saa vaadata inimene, kes teab, et ta pole keegi, et temast keegi ei hooli, et ta on jäetud eluks ajaks kitsasse kongi kopitama.

“Kaheksa meest vaatas mind nagu lolli – tuleb siia keegi blond mingit projekti tegema…,” kõneleb Kollamaa-Rander ja ta silmis helgib ikka kavalus.

20. mail tunnustas peapiiskop Urmas Viilma Keili Kollamaa-Randerit kui aasta diakooniatöötajat. 

Nagu ka 13 aastat tagasi eluaegsetega… Aegamööda hakkasid nad sulama, hakkasid koostööd tegema, suhtlema; vastama küsimustele, ise küsima. Ja mis peamine, hakkasid mõtlema… Kui selle projektiga liitusid ka juristid, kirikutegelased, ajakirjanikud, üliõpilased, imestasid kõik, kui normaalsed inimesed on vangid. Isegi eluaegsed.

“Istusime ümber laua, vaheldumisi eluaegne tugiisikuga. Vestlesime. Küsida ja oma arvamust avaldada said mõlemad pooled. Ja mis mõte kordus vangide küsimustes mitmel moel: miks mõistavad meie üle kohut inimesed, kohut peaks mõistma jumal,” meenutab Kollamaa-Rander neid kohtumisi.

Hinnanguid seal teineteisele ei antud, muidu oleks olnud ehk väga lihtne vastata: te ise olete võtnud õiguse inimeste üle kohut mõista, miks peaks teile kohtupidajaks olema Jumal.

Tähtsam kui hinnang teineteisele oli neil kohtumistel muu – kui inimesega tegelda, temaga normaalselt suhelda, muutub ka kurjategija. Kas lõplikult? – seda on raske loota. Aga ta avaneb. Ja seda avanemist, suhtlust, dialoogi, on vaja mõlemale poolele. Nii kurjategijale kui ühiskkonnale, kes ta süüdi on mõistnud.

“Mees ainult mühatas mu jutu peale ja tõmbas laua teisest otsast juhtmejupid nähtavale – häirenupp ei viinudki kuhugi, seda polnudki.”

“Ei jää ju reeglina ükski kurjategija igaveseks trellide taha – Euroopas keskmisena peetakse ka eluaegseid 15–20 aastat vangis, siis antakse amnestia, kurjategija naaseb ühiskonda. Ja on ohtlik, kui inimesel pole paarkümmend aastat olnud sidet ühiskonnaga. Või paigutatakse kurjategijaid ühest kambrist teise, ühest vanglast teise – ka siis tuleks arvestada psühholoogi arvamusega. Või kuhu kinnipeetuid õppima suunates…” kõneleb psühholoog psühholoogiast.

Ma ei peagi mõistma

Kas vanglaametnikud psühholoogide arvamusega alati ka arvestavad, see on iseküsimus.
“Sõltub ametnikust, olukorrast ja psühholoogist,” muigab heleda pea ja helge olemisega psühholoog.
Kas psühholoog peab oma hoolealust mõistma? Nii nagu iga arst peab oma patsienti mõistma? Küsib psühholoog nagu iseendalt. Ja vastab ise. ei, ma ei pea neid mõistma. Kuigi vastuargument on lihtne: tuleb mõista, et saaks aidata.

“Aga… vahel nad ei tahagi abi, nad tahavad, et ta nad ära kuulatakse, sama on väljaspool vanglamüüre. Inimestel on vaja tuge. Psühholoog ei pea pakkuma lahendust. Ma ei saa inimesele öelda, et ära joo. Inimene elab ju oma elu ise, tema vastutab, mitte mina. Rasked isikuvastased kuriteod on siiski kahjuks toime pandud alkoholijoobes, mida tihti inimesed hiljem ei mäletagi. Reaalsuses või hommikul ei taha mõrvar mõeldagi, et see üldse juhtus. Automaatne tegevus võib olla kohe peale raske teo toimepanemist või isegi järgmisel päeval, laiba tükeldamine ja ära peitmine, mis tegelikult on inimlik soov distantseeruda enda teost. Ta soovib taastada kuriteoeelse olukorra. See aga reeglina tundubki tavakodanikule kõige õõvastavam, raskem mõista. Samas ehk on olnud tavakodanikul elus hetki või hommikuid, kus mingid teod või sõnad, mida öeldud, tahaks tagasi võtta või olematuks teha. Kahjuks ei saa, öeldud sõnu enam tuulest kinni ei püüa. Tegusid olematuks ei tee, saab vaid teinekord paremini teha,” kõneleb Keili Kollamaa-Rander.

Kuritegu on lihtsam

“Meie vestlustes peab kinnipeetu ise sisemisele arusaamisele jõudma, et ta ei tohi näiteks tarbida alkoholi, sellele järgnevad koledad teod. Kedagi ei saa paremaks sundida, kui ta seda ise ei taha,” kõneleb Keili Kollamaa.

Eesti pikaaegsema karistusalusega, Eduard Mägiga, kes on viibinud trellide taga alates 28. septembrist 1994 – ehk päevast, mil hukkus parvlaev Estonia – on tegelenud Keili Kollamaa-Rander 13 aastat. Mis tundega kohtub ta ühe naise vägistanud ja hiljem mõrvanud ning veel kaks inimest mõrvanud isikuga?

“Ma loen eluaegsete toimikuid, neid on raske lugeda; paratamatult mõtlen, et keegi on fataalselt kannatanud, on surnud kellegi pärast. Aga samas küsin endalt – mis teeb see inimene, see mõrvar täna? Kas ta pole oma süü juba lunastanud?” kõneleb psühholoog.

Rääkides Eduard Mägist, siis 24 aasta jooksul pole tal vanglas ühtegi rikkumist. Probleemid olid tal siis, kui ta need julmad teod toime pani. Ta hakkas pudeliga eelmist kuritegu unustama ja pani toime järgmise. See kõik on fataalselt mõjutanud teisi inimesi, ohvreid ja ohvrite lähedasi. Aga ka tema enda lähedased, kes pole milleski süüdi, ka nemad on ju tegelikult ohvrid, kõneleb psühholoog

Eduard Mägi on pikka aega pannud küünlaid ohvrite mälestuseks. On pöördunud kiriku poole. Kas see kõik on tervenemine, lisaks 24 kinniistutud aastat?

Lastehoiu Inglitiib juhataja “oma lastega”. 

“See on raske ja pikk tee, kuid see on tervenemine. Ta on iseendaga teinud palju tööd. Ta suhtleb enda perega, pojaga. Kõlab imelikult, kuid ta on vanglas teinud palju head. Näiteks luges ta pimedate laste jaoks linti muinasjutte, lisaks on ta probleemsetele noortele rääkinud enda lugu, et nemad ei satuks samale teele. Nendel kohtumistel kuulasid noored, kes muidu on lärmakad ja üleolevad teda vaikselt ja hakkasid mõtlema selle üle, kuidas võib elus minna, kui jamadega tegeleda,” räägib Kollamaa-Rander.

Kas see on aga nii palju lunastust, et mitmekordse mõrvari võiks ühiskonda tagasi lasta?

“Mina seda ei otsusta,” ütleb psühholoog veel kindlamalt. “Suurem osa kurjategijaid satuvad varsti uuesti trellide taha. Miks? Sest lihtsam on uus kuritegu toime panna, et kui iseennast muuta,” teab psühholoog.

Et maailm muutuks

Kõik algab lapsepõlvest. Kõik saab alguse armastusest. Või selle puudumisest, teab psühholoog. Selle pärast on ta toeks ka lastele ja vanematele, kellel on probleeme.

“Viisime mõned aastad tagasi läbi ühe uuringu, kus selgus, et lapsed, kelle lapsepõlves on olnud palju vägivalda, ei tunneta ega taju kolme põhilist väärtust, mis on tegelikult elus aluseks nii suhete loomisel, teistega arvestamisel ja oma elu seadmisel. Nendeks on armastus, hoolivus ja turvalisus. Selle peale tuleb mõelda ja seda tuleb võtta tõsiselt. Meie seas on inimesi, kes ei ole neid tundeid tundnud. Kuidas siis saab luua perekondi, kasvatada omakorda lapsi, kui kodutunne on nii nõrk ja puudulik? Sealt aga kahjuks saavadki alguse probleemid, mis lõpuks saavad piirid katkiste suhete näol või vanglas,” on psühholoog kindel.

“Kui kõik pööravad selja, pöörab Keili näo,” iseloomustas Harkujärve kirikuõpetaja Avo Üprus oma kolleegi, Keili Kollamaa-Randerit.