Kompost on aiapidajale väärt materjal, aga lisaks sellele, et hea komposti saab vaid oskuslikult tehes, kehtivad sellele ka kindlad reeglid, millest olulisim ütleb, et tiheasustusalal koduaias lahtises hunnikus köögijäätmeid enam kompostida ei tohi.

Käesoleva aasta lõpuks peavad kõik majapidamised oma biolagunevad nn köögijäätmed kõigepealt muust olmeprügist eraldi koguma ja seejärel kas andma need üle jäätmefirmale või kompostima ise. Kusjuures ise kompostimiseks on nõue – köögijäätmeid ehk siis biolagunevaid loomseid ja taimseid toidujäätmeid tohib ise kompostida vaid spetsiaalses konteineris, mis on lekkekindel ja kaanega suletav.

Päris mitmed omavalitsused nõuavad seejuures, et iga majapidamine tõestaks, et tal on selline konteiner olemas ja seda ka tõepoolest eesmärgipäraselt kasutatakse. Aia- ja haljastusjäätmeid tohib endiselt kompostida aunas ja teatud tingimustel võib näiteks puudelt-põõsastelt kärbitud oksi ja sügisesi puulehti ka põletada.

Peame oma käitumisharjumusi muutma

Eesti Maaülikooli metsanduse ja inseneeria instituudi, maaehituse ja veemajanduse õppetooli professor Mait Kriipsalu kinnitab, et nüüd, Euroopa Liidu uute nõuete valguses, on koduomanikul kaks võimalust – anda biolagunevad jäätmed jäätmefirmale või kompostida neid ise.

„Kui annad ära, tuleb üldjuhul maksta. Kui teed ise, on tasuta. Ainult et omavalitsus ei tea, kes mida valis,” märgib Kriipsalu. „Minu meelest on üsna õiglane, et kui tahad vedamisest vabastust, pead olema valmis oma koduse kompostimise n-ö ette näitama.”

Lisaks leiab ta, et ei ole vale nõudmine, et tiheasustusalal toidujäätmeid lahtiselt kompostida ei tohi. „Me ei taha linnarebaseid ega linde, rottidest rääkimata. Sellepärast olgu komposter kaanega. Aiaprahi võib endiselt lahtiselt kompostida,” selgitab ta nõude põhjuseid.

Näiteks kala- ja lihajäägid ja üldse loomsed jäägid võiks ikka eraldi kompostida.

„Aga jutt sellest, kuidas „vanasti tohtis”, kõlab vabanduse otsimisena.” Professor Kriipsalu on seda meelt, et diskussiooni asemel, miks meid sunnitakse, võiksid elanikud oma KOV-ilt küsida – kui ma nüüd panen toidujäätmed eraldi konteinerisse ja annan ära, siis kui palju läheb odavamaks minu segaolmejäätmete vedu? Tarbija ehk jäätmevaldaja jaoks on asja mõte ja motivatsioon just selles.

„See ei ole Euroopa Liidu tööõnnetus, et biolagunevat ollust peab eraldi koguma. Selle nimel on vaeva nähtud ja see on omajagu võit,” kinnitab Kriipsalu. „Selle kinnituseks tuleks see intervjuu teha prügimäe tipus. Seal saaksid rääkimatagi aru, et kui me oma käitumisharjumusi ei muuda, siis see kõik jätkub samal viisil edasi. 21. sajandil ja loodushoidliku mainega Eestimaal? Ma ei ole nõus, et biolagunevate jäätmete kogumine on kõigile osapooltele vastik ja vastuvõetamatu.”

Iga materjali jaoks oma kompostimisviis

Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna Tartu kolledži säästva tehnoloogia teadur Margit Olle on oma teadustegevuses paljuski keskendunud vermikomposti ehk vihmausside ekskremendist toodetud komposti kasulike omaduste uurimisele nii aianduses kui teraviljakultuuride kasvatamises. Aga ta hindab kõrgelt üldse omatehtud komposti ja selle väärtust põllurammu ja soovitab kõigil, kes aiandusega sina peal, endale ka ise komposti toota.

„Võib-olla tõesti kõike korraga ühes hunnikus kompostida pole õige. Näiteks kala- ja lihajäägid ja üldse loomsed jäägid võiks ikka eraldi kompostida. Sest need jäägid kõdunevad kaua ning neil on ka hoopis erinev kompostimise metodoloogia,” kirjeldab Margit Olle oma arusaamist koduaias kompostimise korraldamisest.

„Ka puu- ja köögiviljajäätmeid võiks natuke sorteerida enne kompostihunnikusse viskamist. Nii võiks juur- ja lehtköögivilja küll koos kompostida, aga näiteks tsitruselised ja banaanikoored, üldse puuviljad eraldi kompostida.”

Biojäätmete konteiner, mida omavalitsused toetuse korras majaomanikele jagasid ning mis on aktsepteeritav kui kodune biolaguneva kraami kompostimise vahend. Bokashi meetodil hapendamist sellega teha ei saa, sest anum pole õhutihe. Samuti jätab soovida konteineri soojapidavus – külmal ajal jäätub seal sees olev ollus ära ja lagunemisprotsessi ei toimu. Fotod Ain Alvela 

See materjali eristamine on oluline, sest kõigi nende viljade kompostimise käigus tekib hulk erinevaid aineid, mis võivad rikkuda komposti ühtlast koostist ja seega ka üldist kvaliteeti. Tegelikult kompostimine ongi liialdamata öeldes omajagu suur teadus. Näiteks Mait Kriipsalu juhendab muu hulgas doktoritööd, milles käsitletakse eraldi kalajäätmete kompostimist.

N-ö sunniviisilise komposteerimise käimamineku osas on aga Margit Olle mõnevõrra kahtleval seisukohal. Ta toob võrdlusmomendi Norraga, kus ta kunagi doktoritööd kaitsmas olles nägi, kuidas kampaania korras paigutati linna hulk suuri biojäätmete konteinereid, mida kuigi sageli ei tühjendatud, kuna nad lihtsalt ei täitunud väga kiiresti.

„Hais, mis sealt levima hakkas, oli nii kohutav, et läheduses elades ei saanud tubagi tuulutada,” nendib Olle. „Sellepärast ma ei tea, kas seda saab sunniviisiliselt korraldada.”

Aiapidajana eelistab ta ise teha igal kevadel hoopis bokashi komposti. See on õigupoolest hoopis hapendamise meetod, mis muudab biojäätmed toitaineterikkaks mullaks vaid mõne nädalaga.

Bokashi kompost

Kodused biojäätmed kogutakse sobiva suurusega konteinerisse, hapendatakse ning saadud mass segatakse mulla hulka, kus see aja jooksul samamoodi mullaks saab. Kui temperatuur on umbes 20 soojakraadi juures, siis kulub selleks kaks-kolm nädalat. Protsessis kasutatakse mikroobide abil biomassi fermenteerimist ehk hapendamist.

Bokashi keskkonnasõbralikkus seisneb selles, et süsinik seotakse mulda ja õhku ei levi kasvuhoonegaase. Väikesteks tükkideks tehtud materjal kogutakse spetsiaalsesse kraaniga ämbrisse, iga päev puistatakse kihtide vahele spetsiaalset bokashipulbrit. Pärast pulbri puistamist tuleb ollus tugevalt kokku pressida ja anum õhutihedalt kaanega sulgeda.

Ämbri põhja tekkivat vedelikku on kraani kaudu vajalik regulaarselt välja lasta. See vedelik on heaks väetiseks või taimekaitsevahendiks, aga seda tuleb lahjendada vahekorras 1:200 või rohkemgi. Mõttekas on kasutada kahte ämbrit: üks, kus valmib bokashi, teine, mida parasjagu täidetakse.

Kui ämber täis, lastakse sel tihedalt suletuna toatemperatuuril käärida paar-kolm nädalat. Seejärel võib ämbri avada ja valmis bokashi mulla sisse segada. Ei maksa ennast lasta eksitada tõsiasjast, et valmis biojääde näeb välja üsna sarnane sellega, mille ämbrisse panite. Vahe on selles, et nüüd on see hapendunud.

Bokashisse sobivad: taimsed jäägid, kohvipaks ja filtrid, järelejäänud toit, liha, kala, munakoored, piimatooted, majapidamispaber. Bokashisse ei sobi: vedelikud, toiduõli, piim, pärm, äädikas, tuhk, ajalehepaber.

Allikas Bauhaus