Inimsuhted on keerulised, seda eriti kohtades, kus erinevad isiksused peavad omavahel hakkama saama. Loomulik on, et kõik ei peagi omavahel suhtlema, aga kui tekib kius ja keegi kannatab, on aeg sekkuda.

See, keda kiusatakse, vajab kindlasti märkamist, mõistmist ja toetust kiusamise peatamisel. KiVa kiusamise ennetamise ja vähendamise programmiga on liitunud pea 120 Eesti kooli, neist 19 Harjumaal.

Kiusamiseks loetakse olukorda, kus ühele tehakse teise inimese või grupi poolt tahtlikult ja korduvalt kahju, kusjuures kannataval poolel on jõudude ebavõrdsuse tõttu keeruline ennast kaitsta. Seega ei saa loota, et kiusatud laps suudaks end ise sellisel määral kaitsta, et kiusamine lõppeks, ta vajab täiskasvanute ja kaaslaste tuge. Esimene asi, mida teha, on laps toetavalt ära kuulata ja siis koos arutada, millised võiks järgmised sammud olla, mis oleksid lapse jaoks turvalised.

Kiusamisvaba kool SA sisujuht Kristiina Treial. Foto Elina Malleus 

„Koolis toimuva kiusamise korral on väga vajalik, et vanemad ja klassijuhataja ning sõltuvalt juhtumist ka tugispetsialistid või juhtkonna esindajad omavahel suhtleksid ja koostöiselt juhtumit lahendaksid,“ räägib kiusamisvaba kool SA sisujuht ja KiVa programmi koolitaja Kristiina Treial.

Kiusaja vajab selget sõnumit

Laps, kes on mingil põhjusel teist kiusanud, vajab väga selget sõnumit, et selline tahtlik teisele haiget tegemine ei ole mingil juhul lubatud, see on kiusamine ja peab kohe lõppema. Ükskõik, milliseid põhjendusi laps toimunule toob, tahtlik teise katki tegemine on vale.

„Siin on abi ka kiusanud lapse ära kuulamisest ja koos plaani pidamisest, kuidas edaspidi oma käitumist ja suhtumist muuta. Kiusamiskäitumise lõpetamine võib osutuda väga keeruliseks, isegi kui kiusanud laps seda ise sooviks. Teisi kiusanud õpilased on vahel kirjeldanud, et nad tegelikult enam ise ei tahaks neid asju teha, aga teised nagu ootavad, et ta jätkaks kiusamist ja ta ei saa kuidagi järsku oma suhtumist ohvrisse muuta. Ehk siis väga sageli ilmneb, et ka kiusav laps ise vajab mingisugust tuge ja abi, et kiusav käitumine lõpetada. Grupisurve on siin oluline,“ selgitab Kristiina.

Vahel on kiusava käitumise taga peidus mõni täiendav mure, nt ise kiusamise või vägivalla all kannatamine. Kiusamisvaba kooli uuringud näitavad, et umbes pooled teisi kiusanud õpilastest on ise samal ajal kiusamise all kannatamas.

„Kiusav õpilane vajab samuti tunnet, et ta on oluline, saab millegagi hakkama ja kuulub klassi, mistõttu vajab ta ilmselt ka täiskasvanute tuge leidmaks kiusamise asemel turvalisi viise, kuidas neid eesmärke saavutada. Ühest noomivast vestlusest ei piisa, vaja on pikemat toetamist. Kui aga klassikaaslaste kiusamist soosiv suhtumine ei lase kiusamisel lõppeda, tuleb teha süstemaatilist tööd kogu klassiga,“ lisab ta.

Oluline on sekkuda

Kiusamine on igaühe asi, sellest ei tohi mööda vaadata. Tahtlikku kahjustamist ei tohi mingil juhul normaliseerida, mõeldes, et poisid ongi kiuslikud ja tüdrukud kipuvad suheldes susserdama.

„Kui märkame, siis võtame vastutuse ja aitame lapsel abi saada. Lapsevanema või õpetajana võtame asja tõsiselt, saame asuda ise kuulaja ja toetaja rolli. Kui aga ise otse sekkuda ei saa, tuleb leida inimene, kes saab. See, et abi jõuaks kannatava lapseni, on meie igaühe vastutus. Mida karmim ja pikaajalisem on kiusamine, seda suurem võib olla kahju lapse psüühikale ning ta võib vajada ka spetsialisti abi,“ annab Kristiina nõu.

Teine ohukoht, millega me võime abivajavale lapsele temaga rääkima asudes lausa liiga teha, on vihjamine, nagu oleks kiusatav ise toimuvas kuidagi süüdi. Kiusatud lapsel tekib päris kiiresti tunne, et äkki on ta ise midagi valesti teinud.

„Kui ka abistav inimene vihjab, et äkki oled ise süüdi (proovi siis ise sõbralikum olla, käitu normaalsemalt ja ära nori tüli vmt), siis annab see järgmise hoobi lapse enesehinnangule ja suutlikkusele kiusamisest välja tulla. Vaja on selget arusaamist ja sõnumit – ükskõik kui eriline, veider või häiriv teine inimene ei oleks, mitte kellelgi ei ole õigust teda meelega alandada ja kahju teha,“ paneb Kristiina südamele.

Toetamine lapsevanemana

Väga oluline kaitsetegur lastele igasuguste kahjustavate tegevuste ja suhete vastu on toetav ja usalduslik suhe oma vanematega. Lapsevanemad saavad juba päris pisikeste lastega teadlikult kujundada usaldust ja ka oskust oma elust, tegemistest ja kogemustest rääkida, tundes huvi, küsides avavaid küsimusi ja keskendunult kuulates.

Kiusamine on igaühe asi, sellest ei tohi mööda vaadata!

Kuidas sul täna sõpradega läks, mida mängisite? Mis täna koolis/ lasteaias süüa anti? Kuidas sul sotsiaalmeedias läheb? Harjutada tuleks igapäevastest asjadest ja suhetest rääkimist. Kui see vundament on olemas, on lihtsam jälile saada muredele ja mure korral ka lapsel vanemale oma asjadest rääkida.

Kui laps muutub tujutuks, ei taha kooli minna, ei suhtle enam seniste kaaslastega, hoiab omaette, on nähtavalt ärevil ja ärritunud sotsiaalmeedia sõnumite tõttu, tasub vargsi uurida, kas kõik on ikka hästi ja kuidas kaaslastega läheb. Tuleb arvestada sellega, et laps ei pruugi olla valmis kohe rääkima, kiusamisest rääkimine on valus ja keeruline. Aeg-ajalt on kiusatud lapsed lausa aastaid vanemate eest toimuvat varjanud, et neid mitte muretsema panna. Kui vanem ise huvi tunneb ja küsib, on uks juba lahti tehtud ja võimalus rääkimiseks avatud.

Õpetaja roll

Nii nagu lapsevanemad, saavad usalduslikku suhet teadlikult luua ka õpetajad, kujundades oma klassiga harjumuse aegajalt elust ja inimestest rääkimiseks, andes märku siirast huvist oma õpilaste tegemiste ja tunnete vastu. Nii saab õpetaja kiiremini jälile klassis toimuvale kiusamisele ning on loodud head eeldused kiusamise edukaks peatamiseks.

Ennekõike saab õpetaja märgata ja usaldada oma sisetunnet, kui tundub, et õpilaste suhetes on midagi korrast ära. Õpetaja võiks olla valmis ohumärkide märkamise järel oletatavalt kannatajalt delikaatselt ja ääri-veeri uurima, kas kõik on hästi, kuidas kaaslastega läheb jne. Lisainfo www.kiusamisvaba.ee.