Esimene veerand Kiili uues koolihoones, uute seinte vahel on läbi ning vaheajal hoone juurdeehituski pidulikult avatud. Nüüd on lapsed ja õpetajad tagasi, kõik uut energiat täis.
Selle pärast pole imestada, et kui vahetunnihelin kostab, on noored kibekiiresti avaras valgusküllases koridoris, kus põrandale joonistatud keksumäng, siis vingerdavate siugude sarnased triibud, siis jälle keks. Ja päris klassiuste ees numbrid ühest sajani, erinevates värvitoonides, aga korralikult kastikestes. Sealsamas klassiuste kõrval aga kaldteed avade ja puidust varbadega, kus nii hea tundub olevat turnida. Ühe tavalise inimese – näiteks ajakirjaniku – kelle kooliaega tänasest päevast lahutab õige mitu kümnendit, tundub see kõik natuke ulmeline. On siis ronimine, roomamine ja keksumäng koolis see kõige paslikum tegevus?
Õpetaja Epp Lääts ja abiõpetaja Eneli Kaal. “Ega siis lapsed koridoris tänapäeval ainult keksu mängi,” ütleb 2.b klassiõpetaja Annika-Matred Rajaleid kindlalt. “Koridorid on uues majas nii põnevad, et tuleme lastega siia õppetunni ajalgi, mängime metoodilisi mänge,” tutvustab noor pedagoog moodsa pedagoogika köögipoolt. See tähendab, et tund jätkub koridoris. Siin saab mänguliselt õppida eesti keelt, matemaatikat, loodusõpetust. Sõnaga kõiki põhiaineid, mida annab ka omavahel siduda.
“Meil on siin metoodilised kapid, õppepesad, igal ainel oma,” täiendab paralleelklassi klassiõpetaja Esta Kullamaa. “Näiteks loodusõpetuse õppepesas on puulehed. Lastega siis laotame lehed laiali ja koos arutamegi, miks ja kuidas muudab loodus sügisel oma värve,” räägib kogenud õpetaja. “Juba see klassist väljaminek, liikumine, tekitavad lastes uusi emotsioone, ained kinnistuvad paremini,” usub Annika-Matred Rajaleid, kellel õpetajana läheb neljas aasta klassi ees.
Materialiseerunud ideekorje
“Numbreid aga kasutame matemaatikamängudes. Õpetaja ütleb numbri ja lapsed peavad siis õigele arvule astuma. Või tuleb õpilastel mõni matemaatiline tehe teha ja siis õigele vastusele kiirustada. Kes ees, see võitja,” tutvustab 1.c klassiõpetaja Kersti Pilt arvtabeli otstarvet põrandal. Koolimaja teisel korrusel on samasugune tabel, ainult et kraad kangem – korrutustehete õppimiseks.
Õpetaja Kersti Pilt koos õpilastega arvude maailmas. 2.a klassi poisid Thomas, Robin Georg, Richard, Raul ja Christofer. Kui mõelda natuke selle aja peale, mil lapsed pidid veel kenasti koolikoridoris jalutama, siis süttib tahtmatult ohutuli – kas sellises virvarris, mil lapsed ühtaegu ronivad oma ronimispuurides, mängivad keksu, teised lihtsalt jalutavad, õnnetused ei ole varmad tulema? – kokkupõrked, nihestused…
“Ei ütleks, et lapsed sellisel alal rohkem järelevalvet vajavad kui tavalises “jalutamiskoridoris”. Kui näen, et kisub tormamiseks, või võetakse ette tegevus, mida ei tohiks, siis on lapsi lihtne suunata mõnele muule teadlikule ja lubatud tegevusele,” arvab Kersti Pilt.
“Lapsed on juba kord sellised, et õnnetusi tikub ikka juhtuma. Kuna siin koolis on lastel rohkem läbimõeldud, suunatud tegevusi ka vahetunnis, siis juhtub ka õnnetusi tegelikult vähem,” kõneleb Esta Kullamaa oma pikaajalisele pedagoogikogemusele toetudes.
Kõik õpetajad kiidavad ehitajaid, kes oskasid lastele põneva koolimaja ehitada. Ideed selleks tulid aga kooli pedagoogidelt enestelt – tehti ideekorje ideedele, mis võiks koolis peale traditsioonilise ja harjumuspärase veel olla. Ja nüüd on see kõik realiseerunud.
Suurte kõrval ka väikeklassid
Tänapäeval kõneldakse aina enam personaalsest lähenemisest igale õpilasele, igale inimesele. Kiili kooli algklasside maja ehitades on tänapäevaselt mõeldud – lisaks tavaklassidele on siin kolm väikeklassi. “Maksimaalselt tohib väikeklassis õppida kuni kuus õpilast,” tutvustab õpetaja Epp Lääts tänapäevase pedagoogika põhimõtteid. Suunab lapsi väikeklassi aga mitte kool, vaid Rajaleidja peale põhjalikku tutvumist noorega. “Suurest klassist eraldi õpime eesti keelt, matemaatikat ja loodusaineid, aga käsitöö, laulmine, kunstiõpetus ja kehaline kasvatus on kõigil lastel koos,” räägib abiõpetaja Eneli Kaal väikeklassis õppimisest.
Õpetaja Esta Kullamaa ja 2.a klassi õpilane Kristiina Luts “õpipesas”. Fotod Ülo Russak Vahetund on läbi, õpilased kiirustavad tagasi oma klassidesse – kes suurde, kes väikesesse. Pedagoogid ootavad veel viivu, siis lähevad nemadki – kes suure, kes väikese klassi ette. Kiili vald pole koolimaja ehituselt raha ega vallaametnikud töötunde ja närvikulu kokku hoidnud. Kas tuleb see ükskord läbi hariduse ja haritud inimeste valda ja laiemalt Eestimaale tagasi?
Õpetaja Annika-Matred Rajaleid on tagasi. Kiili koolis ta kunagi oma haridusteed alustas. Nüüd on ta siinsamas, klassi ees, kõrgharitud pedagoogina. “Siin on nii äge,” hüüavad lapsed klassis kooris ajakirjanikule, kes korraks julgeb tundi segada. “Meil on nüüd oma klassiruum, igaühel oma laud!”
“Varem jagasime tõesti klassi teise vahetusega, polnudki nagu oma klassiruumi,” täpsustab klassiõpetaja oma õpilasi. Ja lisab siis: “Olen käinud teisteski koolides, aga pole näinud paremaid õpitingimusi õpilastele ega töötingimusi pedagoogidele, kui seda on Kiili koolis!”
Õpilased kuulavad vaikides. Ehk mõtlevad tulevikule. Või õigemini selle algusele.
Kool arvudes
Kiili kooli juurdeehituse käigus ehitati 3300 ruutmeetrit uut ja renoveeriti 850 m2 olemasolevat pinda. Uues hoones on 12 klassiruumi, raamatukogu, avar fuajee ja koridorid. Renoveerimise käigus avardusid sportimisvõimalused, laienes toitlustusala. Ehitus ise maksis 3,8 miljonit eurot, sisustus rohkem kui 400 000 eurot. Riik ehituseks raha ei eraldanud, ehitati valla vahenditest laenu toel.
