Kohtusime selle noore inimese, 10. klassis õppiva Karoliine Rämmiga Kiili Gümnaasiumis. Kohtumise põhjus oli tõsine – Karoliine oli just-just valitud oma kooli õpilasesinduse presidendiks. Nii me terve pika vahetunni ja natuke kauemgi presidendijuttu rääkisime.

Karoliine, ütle, kuidas presidendiks saadakse?

Meie koolis valimiste kaudu, koolis korraldati päris ehtsad valimised. Kõigepealt selgitati, kes
presidendiks soovivad kandideerida – ja neid ikka oli. Lõpuks jäi sõelale viis kandidaati: kolm
kaheksandikku, üks üheksandik ja mina kümnendikuna. Siis toimus ülekooliline hääletus. Selleks
jagasid õpetajad klassijuhataja tundides kõigile õpilastele sedelid. Nii said kõik hääletada oma lemmiku poolt. Mina võitsin.
Kas oli ka debatt enne valimisi, näiteks aulas – nagu pärispoliitikutel televisioonis või raadios?
Ei olnud. Alguses oli küll plaanis, aga läks kiireks… Aga kooli huvijuht andis meile küsimused küll ja neile pidime siis kirjalikult vastama

Ja need loeti siis kuskil ette?

Ei, olid siin koridoris suure seina peal.

Kõik said järelikult tutvuda kandidaatide programmiga. Mis sa arvad, mis sinu programmis erilist oli, et sa võitsid?

Oeh… see on väga raske küsimus. Võib-olla oli see erinevus, et proovin koolielu teha põnevaks mitte
ainult õpilastele, vaid mõtlen ka õpetajate peale hästi palju. Et mis ka õpetajatele sobiks, mitte et ainult õpilaste elu huvitav ja meeldiv oleks. Näiteks korraldasime 1. aprillil õpetajate vahetuse: õpetajad tõmbasid loosiga teise õpetaja nime, kelle asemel nad läksid siis tundi andma. Õpilased ei teadnud sellest midagi ja järsku tuli tundi teine õpetaja. See oli paras pirukas kõigile. Õpetajatel endil oli ka huvitav, mitte ainult õpilastel.

Kui suure häälteenamusega sa oma konkurente võitsid?

Umbes 630 hääletajalt sain mina natuke üle kahesaja hääle, tubli kolmandiku. Teiseks jäänu sai ligi sada häält vähem.

Siis võib vist öelda, et võit oli mäekõrgune – sa oled otse ja demokraatlikult valitud president. Räägi, palun, oma presidenditööst. Mis on presidendi ülesanneteks? Kas oled vahelüli õpilaste ja õpetajate ning kooli juhtkonna vahel?

Jah, kindlasti. Oletame, et keegi õpilastest käib väga hea idee välja. Siis esimene asi – arutame huvitava mõtte läbi huvijuhiga. Ja kui plaan paigas, siis läheme direktorile mõtteid avaldama. Või pöördume teiste kõrgete jõudude poole – kõik oleneb olukorrast. Siis koosolekute läbiviimine. Arutame, mida toredat võiks koolis ära teha. Kui midagi on välja mõeldud ja kooskõlastatud, siis tuleb ülesanded ära jagada – mis klass millega tegeleb.

Mis küsimuste või probleemidega kaasõpilased sinu poole pöörduvad?

Oeh… igasugustega. Näiteks arvab mõni grupp, et koolikella helin pole piisavalt meloodiline, palub et ma korraldaksin selle vahetamise. Kui ka teised nii arvavad, siis lähen kooli huvijuhi juurde, palun aidata. Tullakse ka igasuguste huvitavate mõtetega, leitakse, et võiks nii või naasuguse ürituse korraldada. Need on vahel väga-väga väärt mõtted, aga kahjuks pole neid alati võimalik ellu viia kas siis eelarve pärast või muudel põhjustel.

Ja õpetajad võtavad sind kui õpilaste esindajat, kui presidenti tõsiselt, kuulavad ära?

Ikka. Jah ikka.

Kui palju teil esinduses üldse õpilasi on?

Igast klassist – alates viiendast – on klassikaaslaste poolt valitud üks õpilane, mõnest ka kaks. Kokku tuleb ligi 40

Kuidas te neljakümnekesi ühise keele leiate. Kas koosolekud ei kujune mitte mokalaadaks?

Ma isegi ei tea miks, aga enamus valitutest, esindajatest, neil koosolekutel oma suud suuremat ei paota. Räägivad ikka ühed ja samad näod. Kui aga midagi otsustama peame, siis hääletame. Nii on demokraatia tagatud.

Ja saate kõik pisemadki üritused läbi arutatud?

Mitte päris nii. Meil on koolis selline rühmitus nagu Aktiiv. Mina olen ka selle president. See on selline väiksem kogukond, mis tegeleb väiksemate ürituste korraldamisega, näiteks aktiivse vahetunni läbiviimisega: pikal vahetunnil võtavad aktiivsed pallid või keksunöörid ja me läheme suurde saali, veedame vahetunni sportlikult. Nii on võimalik õpilane nutitelefonis istumise asemel sportima saada.

Kuidas sa ise oma vaba aega veedad?

egelen näitlemisega, käin Tallinna Kanutiaia Noortemaja näiteringis. Juba viis aastat. Siis töötan vanalinnas, Cortile jäätisekohvikus. Töötan vaheaegadel ja ka kooli ajal lühematel päevadel ja nädalavahetustel.

Jõuad kõike?

Jõuan! Olen terve elu tragi olnud.

Kuidas sul koolis praegu hinded on? Jääb ka õppimiseks ikka aega?

Enamuses ikka viied, mõni neli lipsab vahel ka ikka sisse. Keeled istuvad mulle eriti hästi.

Teil on multimeedia kallakuga gümnaasium. Kas sulle pakub ka meedia huvi. Tahad kolleegiks tulla, ajakirjanikuks õppida?

Üks mu tulevikumõtteid on seotud just meediaga, kaalun edasiõppimist Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis.

Kas sa koolipoliitikuna jälgid ka suurt poliitikat, seda näiteks, mis Toompeal toimub?

Jälgin. See mis praegu toimub, teeb kurvaks.

Kui sa õpilasesinduse presidendina saaksid kolleegi, pärispresidendiga kõnelda, mida sa talle ütleksid või mida küsiksid?

Uuriksin kindlasti tema arvamust koolide praeguse olukorra kohta ning ka selle kohta, mis tema arvates koolides veel ära teha saaks.