Möödunud nädalal ilmus Eesti NSV KGB viimase esimehe asetäitja, majandusluure juhi Vladimir Pooli elulooraamat “Minu elu ja teenistus KGBs”. Raamatus on ka meie teenekat teadlast Viive Rosenbergi puudutav lõik. KGBst kirjutab oma mälestustes nii:
“1981. aastal avati Sakus kartulitervendamise laboratoorium, mida juhatas pikka aega kuulus teadlane Viive Rosenberg, kes saavutas suurt edu eri kartulisortide tervendamisel ja pani aluse kartuli meristeemmeetodil paljundamisele. Möödunud sajandi lõpus õnnestus Eestil saavutada edu puhta ja viirusvaba kartuli aretamisel. Seda eksporditi Soome, Hispaaniasse, Hollandisse ja isegi Argentinasse. Muidugi, esmajärjekorras oli see Viive Rosenbergi laboratooriumi teene, kuid oma panuse andis ka Eesti KGB 6. osakond, mille töötajatel õnnestus saada ühest väiksest, kuid kõrgelt arenenud riigist salajased retseptid kolme liiki kartuliviiruste raviks. Hiljem viskas üks mu hea kolleeg nalja, et oleks pidanud tegema Viive Rosenbergile ettepaneku nimetada üks viirusvaba kartulisort “Pagari kollaseks”.”
Toimetus uuris lugupeetud teadlaselt ja kartulikasvatajalt, kui palju tema tollane edu põhines KGB piiritagustel „uurimistöödel“.
Viive Rosenberg: “Kuuldes, et minust on KGB raamatus kirjutatud, ostsin ka ise selle Pooli „teose“. Lugesin suure huviga, mis seltsimees Pool on kirjutanud põllumajanduse ja teaduse kohta. Ma arvan, et see raamat küll tõde ei kajasta. Tõenäoliselt tahetakse tõestada, et kõik hea ja edumeelne toodi ja loodi KGB poolt – nii sai näiteks vaesest Kirovi kolhoosist jõukas ja edumeelne kolhoos, fosforiidisõda sai positiivse lõpu (vihjatakse, et Juhan Aare riputas tulemused oma kaela), seakasvatus edenes jne.
Mis puutub nüüd minu ja meristeemkartuli kohta kirjutatusse, siis see on tõeline möödarääkimine. Tõsi on see, et loodi labor ja mina seda juhtisin. Ma kaitsesin 1980. aastal väitekirja Valgevenes ja see sisaldas kartuli tervendamise tehnoloogia aluseid, nagu soojusravi kestvus, meristeemi suurus, sordi omapära ja ka meristeemi regenereerumise toitesegu ja muid tegureid. Sain tervendustehnoloogia eest 1983 ka patendi. Kui KGB agendid Soomes käisid, oli meil tervendatud juba sadu sorte. Alustasin Sakus 1966. aastal ja Helsingi ülikoolis alustati samade katsetega 1972. aastal. Tollel ajal ei olnud kuskil maailmas erilisi tulemusi, rääkimata tehnoloogiatest. See Soome, Argentinasse jm seemnekartuli müük toimus enne teist maailmasõda, siis ei olnud Eestis viirushaigused levinud.
Oli üks selline lugu, see oli vast tõesti 1983. või 1984. aastal. Instituudi direktor oli Ilmar Aamisepp, ta kutsus mu enda juurde ja ütles, et pean põllumajandusministeeriumi ühte raportit lugema minema. Ma soovisin küll, et see Sakku tuuakse, aga direktor ütles, et ei saa, seda peab 1. osakonnas lugema. Käisin seal isoleeritud kambris kahel päeval ja lugesin üle 30 lehekülje, mille kohta pidin arvamuse kirjutama. See oli kahe mehe poolt koostatud, kelle nimed ka all olid. Nii, et need kaks tuntud inimest tegid 6. osakonnaga koostööd. Nad olid käinud Soomes Tyrnäväs, kus asus seemnekartuli keskus ja kasutati ka meristeemmeetodi. Raport ei sisaldanud mingit saladust, see kõik oli avaldatud ka teadusartiklites ja meile midagi uut seal ei olnud. Nii ma siis direktori soovitusel kirja ka panin. Meie Sakus ei aretanud sorte, vaid tervendasime neid viirustest oma loodud tehnoloogia järgi. Ma ei tea, millisele sordile oleksime pidanud nimeks panema “Pagari kollane”, nagu ei oska arvata ka KGB panust meie tulemustesse.
Mul oli mitmel korral KGBga tegemist, ühel korral pinniti mind ja aeti nii segadusse, et oleksin või enda hukkamise aktile alla kirjutanud, aga miski sundis mind püsti tõusma ja toast lahkuma. Ühel korral uuriti, kuidas minu tulemused Hollandisse jõudsid. Selgus muidugi, et Moskvas saadi lugeda minu artikleid, ka Soomes oli avaldatud ühe artikli tõlge. Minul ei olnud nende juhtumitega tegemist.
Pooli raamatu peaksid asjatundjad lugema ja oma arvamusi avaldama.
