Kevad on looduse tärkamise aeg – päike paistab eredamalt ja kõik peaks olema kergem. Ent paljude inimeste jaoks on see just aeg, mil väsimus, stress ja läbipõlemise tunnused süvenevad.
Kevadväsimus, koolistress ning ületöötamisest tingitud läbipõlemine on nähtused, mis mõjutavad nii noori kui ka täiskasvanuid, kuid millest räägitakse sageli alles siis, kui olukord on juba kriitiline. Kust need seisundid alguse saavad, kuidas neid ennetada ja milliseid märke peaksime tähele panema nii enda kui ka oma lähedaste puhul? Nõu annab psühholoog Tiina-Liina Märtsoo (pildil).
Pikad, pimedad ja külmad talved kulutavad inimese varud – nii vaimsed kui ka füüsilised. Kui kevad lõpuks saabub, on paljud juba omadega üsna läbi ja võimust on võtnud tüdimus, väsimus ja motivatsioonipuudus. „Samas on meie hulgas päris palju ka neid, kes käivad välisreisidel end päikese käes turgutamas ega pööra seetõttu kevadväsimusele enam nii suurt tähelepanu,“ selgitab Märtsoo. „Inimesed on erinevad – need, kes talv läbi suusatavad ehk talvehooajale sobivate tegevustega tegelevad ja end vitamiinide ning teadlikult valitud toiduga toetavad, ei pruugi kevadväsimusest midagi teada. Ja on ka neid, kes juba sügise keskpaigast alates nii novembrikaamost kui ka kevadväsimust kartma hakkavad ja sellest palju rääkides seda ka eriliselt tunda saavad,“ lisab ta.
Selleks et kevadväsimus ei võtaks võimust, tasub pöörata tähelepanu lihtsatele, ent tõhusatele tegevustele. Igapäevane liikumine värskes õhus aitab hoida meele virge ja keha töös.
Toitumine mängib samuti suurt rolli – vitamiini- ja mineraalirikas menüü, kus leidub rohkelt täisväärtuslikke toitaineid, toetab energiataset.
Läbipõlemine – vaikne kulg kurnatuseni
Läbipõlemine ei teki üleöö. See on pikk protsess, mis saab sageli alguse sellest, et inimene panustab pidevalt rohkem, kui tal tegelikult ressurssi on. .
Kontrollitunne enda tööülesannete ja tegevuse üle hajub või pole seda olnudki. Tihti kurdetakse vähese tunnustuse ja väikese töötasu üle, kuid töötatakse ikkagi edasi. Sageli unetundide ja vabade nädalavahetuste arvelt. „See aga mõjutab pere- ja paarisuhteid, päevakorda võib tulla ka ainete kuritarvitamist, mis omakorda kogu olukorda negatiivses suunas mõjutama hakkab. Inimene püüab veel ja veel, kuni tekivad füüsilise ja vaimse tervise kaebused ja lõpuks ka läbipõlemine, mis tähendab seda, et siis ei aita taastumiseks enam paarinädalasest puhkusest, vaid terveks saamiseks läheb mitu kuud,“ lisab Märtsoo.
Kahjuks ei tule läbipõlemine alati selgete signaalidega. Seepärast on hädavajalik õppida iseennast tähele panema. Kui tunned, et oled pidevalt ärritunud, kurb, ärev või lihtsalt väsinud, on see märk, et midagi tuleb muuta. Uni, toitumine, liikumine, puhkus – need on hädavajalikud. Tervenemine algab enda eest hoolitsemisest.
Koolistress – kuidas märgata ja aidata?
Ka noored ei jää kevadväsimusest ja stressist puutumata. Eksamid, kontrolltööd, sotsiaalne surve ja enese võrdlemine teistega võivad noore inimese üle koormata. Noortele tuge pakkudes tuleb aga alustada ammu enne esimest hinnet või testi – suhe lapsega kujuneb järk-järgult. Selleks et laps räägiks oma muredest, peab ta tundma, et teda kuulatakse – ilma tänitamata, õiendamata, karjumata või liigseid nõudmisi esitamata.
Kui kontrolltöö või eksam läheneb, on abi just toetavast keskkonnast. Aidake hoida fookust – piisav uni, värske õhk ja rahulik õhkkond kodus loovad paremad eeldused heaks tulemuseks. Samuti on tähtis aidata lapsel mõista, et üks ebaõnnestumine ei ole maailma lõpp. Märtsoo toob esile juba teada-tuntud tõe: lapsed õpivad meie käitumise, mitte sõnade järgi. „Kui iseennast ei taipa nii palju väärtustada, et süüa tervislikult, puhata ja mängida ning piisavalt magada ja õues käia, siis täiskasvanud, tehke seda oma laste pärast, et olla eeskujuks,“ lisab ta.
Läbipõlemine ei teki üleöö. See on pikk protsess, mis saab sageli alguse sellest, et inimene panustab pidevalt rohkem, kui tal tegelikult ressurssi on..
Sotsiaalmeedia mõju ei tohi samuti alahinnata – noored võrdlevad end teistega. „Just siin tuleb vanemal mängu tuua suurim tõde: võrrelda inimest inimestega on sama, mis võrrelda kassi ja sebrat. Iga inimene on ainulaadne,“ kinnitab Märtsoo. Me kõik oleme erinevad.
„Erinevad on ka meie perekonnad ehk geenid, kodud ehk keskkonnad, vanemate haridus, vanavanemate päritolu, meie silmavärv, jalanumber, vahel on meie rahvus erinev, nahavärv võib olla erinev, meie ninad on erineva pikkusega või kõrvad erineva suurusega, toitumis- ja liikumisharjumused on erinevad. Mida meil siin võrrelda on?“ küsib Märtsoo ja loodab, et see lõputu loetelu paneb mõtlema ja vähem end teistega võrdlema nii noori kui ka vanu. →
