Meeldejäävamad hetked on ikka olnud need, mil ise tegija olin, lavastajana väljakul. See on tantsujuhi jaoks kõige põnevam protsess, kui suurel tantsuväljakul on korraga tuhat või rohkemgi tantsijat. Ja siis hakkad nende liikumisi kujundama.

Nii mõtiskleb Kersti Ulmas, Saku vallas tegutsev tantsujuht. Ise alustas ta tantsijana täpselt 60 aastat tagasi, aastal 1961. Ja oli aktiivne tantsija rohkem kui kaks aastakümmet. Õpi- ja õpetamishimulise inimesena ei saanud Kersti Ulmas muidu, kui pidi oma aastatega tekkinud kogemusi hakkama ka edasi andma.

“1975. aastal võtsin juhendada esimese rühma, tütarlaste oma,” meenutab pedagoog. Järjepanu tuli aga rühmi juurde ja õpetaja enda tantsuaega jäi vähemaks.

Alates 1965. aastast pole Kersti Ulmasel jäänud ühelgi tantsupeol käimata, alguses tantsijana, siis juba juhendaja rollis. 2019. aasta tantsupidu oli viimane, kus teenekas rahvatantsujuht seni osalenud on.

“Ütlesin siis oma naisrühmale, et suurele peole ma enam ei trügi, aga mõne väiksema peo võime veel koos teha küll,” meenutab tantsujuht. Paraku on koroona ka tantsijate plaanid segamini löönud.

Nii et mis tuleb või tulemata jääb, Kersti Ulmas ennustada ei taha. Ütleb vaid, et ta on tantsinud ja tantsijaid juhendanud oma põhitöö ehk saksa keele õpetaja ja raamatukogutöötaja ameti kõrvalt Saku gümnaasiumis.

“Olen olnud tantsujuht õhinapõhiselt kõik need aastad,” võtab Kersti Ulmas oma teise töö kahe sõnaga kokku.

Kuidas muutunud?

Poole sajandiga on maailmas palju juhtunud. Kindlasti ka tantsuplatsil.

“Kui pedagoogina alustasin, oli asi kuidagi ametlikum. Tuli olla kas kooli või kultuurimaja või mõne kolmanda riigiasutuse all tegutsev tantsurühm, keda siis need asutused kõik ka aitasid. Olgu siis rahvariideid muretseda või esinemisi korraldada,” meenutab teenekas pedagoog päris algust.

“Vahepeal – see oli 1990. aastate algus – kadus igasugune tugi rahvakultuurile. Nüüd on jälle toe ja katuse pakkujad olemas, ainult et maksta tuleb kõige eest palju,” ütleb rahvatantsujuht, kelle nais- ja segarühm Sanglejad tegutsevad 2017. aastast Saku rahvamaja all. Vald maksab õpetajale tantsujuhi palga ja aitab ruumidega. Tantsurõivad on tantsijatel ajapikku kõigil endil soetatud.

Mis aga inimestesse, tantsijatesse puutub, siis – olgu aeg milline tahes – neis pole tantsulust kunagi kustunud. “Arvan, et tantsuhuvi ja tahtmine on aastatega aina kasvanud. Praegu on palju tantsijaid ja veel rohkem tantsida tahtjaid,” mõtiskleb tantsumemm. Pigem on probleem selles, et ei ole enam nii palju esinemisvõimalusi. Vanasti aina kutsuti – tulge ja tantsige. Nüüd on püünele püüdlejaid palju, tuleb ise esinemiskoht kätte võidelda.

Harjutamine teeb ka tantsija meistriks

Kui palju sportlane peab trenni tegema, pole vist saladus – mida kirkamat medalit püüeldakse, seda rohkem treenitakse.

“Meie harjutame nädalas ühe korra. Ja ega intensiivsuseltki tantsutreeningut spordiga päriselt võrrelda saa. Kui näiteks mingi konkreetse peo jaoks konkreetset liigutust õpime, siis see ikka võhma nii palju ei võta kui üks jooksutrenn. Kui aga korralikult teha, annab ka päris korraliku koormuse. Nii et tantsimine pakub ühteaegu nii kehale kui ka hingele,” räägib tantsupedagoog, kellel peagi täitub 70 eluaastat, aga tantsulust pole jalgadest kuhugi kadunud. Oma lemmiktantsu reinlenderit tantsiks ta veel ja veel. Tants sobib kõigile, arvab ta.

“Tegelikult tahavadki tantsida kõige erinevamad inimesed,” kinnitab pedagoog. Et tema enda praegused rühmad on kooli baasilt kasvanud, siis on seal pooled jalakeerutajatest pedagoogid. “Aga tantsu vastu tunnevad huvi nii professorid kui ka tudengid, nii kõrgema kui ka madalama haridusega inimesed, nii noored kui ka vanad,” teab Kersti Ulmas. “Ainult kui sugudest rääkida, siis tahavad naised rohkem tantsupõrandale kui mehed,” kinnitab ta. “Kui päris meestepõud käes oli, panin ka oma mehe Aare tantsima, muidu poleks kõigile paarilisi jagunud,” naerab tantsujuht nüüd aastategi tagant seda meenutades.

Imeline vanaema

Vahel meenutavad nad seda toredat episoodi pereringiski koos. Sest Kersti ja Aare Ulmas on õnnelikud inimesed, kellel on viis last ja 12 lapselast. Ka kõik viis last on ema hobist nakatunud, tantsivad rahvatantsu. Kõik lapselapsed esialgu veel mitte, aga jõuavad, arvab Kersti Ulmas, kes koos abikaasa Aarega pälvis 2017. aastal ka imeliste vanavanemate tiitli.

“Oleme jah õnnelikud inimesed,” lausub Kersti seda meenutades. “Meie töö on alati olnud meie hobiks ja meid ümbritseb alati suur pere. Meie lapsed on saanud hea hariduse, käinud maailmas ringi, aga elavad praegu kõik meie lähedal, Sakus või Tallinnas.”

Ja Kersti Ulmas ei muretse ka selle pärast, kes tema pea pool sajandit tehtud tööd tantsupedagoogina jätkab. Heal pedagoogil on head õpilased.