12. septembril toodi Keilasse osa omaaegse Harju Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee aegsest ehitusprojektide arhiivist – ligemale 900 säilikut. Praegu on säilikud Keila linnavalitsuse keldris ja ootavad ülevaatamist.
Keila linnavalitsuse ehitusnõunik Imbi Grünberg ja pressiesindaja Valdur Vacht on materjaliga juba mõnevõrra tutvuda jõudnud. Säilikud toodi Keilasse Tallinnast Harju maavalitsuse majast.
“Seal oli kunagi Harju Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee arhitektuuri ja ehituse osakond. Kui sealt anti ehituslube või kooskõlastati projekte, siis jäi üks eksemplar ka sinna. Kui Harju maavalitsus oma tegevuse lõpetas, siis nad tahtsid oma arhiivist meile üle anda need säilikud, mis puudutavad Keila linna,” selgitab Grünberg.
13. märtsist 1953
Vachti sõnul on eelmisel nädalal saadud säilikutest vanimad aastast 1953. “Ühele neist on peale märgitud Stalini ausamba koht. See on Keila linna peaplatsi ja Viktor Kingissepa tänava skeem,” selgitab ta.
Stalini monument on kaardil tähistatud numbriga 1. Numbrit 2 kannab agro-zoo-propagandahoone, mis oli tolleaegne tüüpprojekt nii õppekeskuste kui kultuurimajade tarbeks.
Kaardi nurka lisatud infost saame teada, et selle valmistas Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures tegutsev Vabariiklik Projekteerimise Instituut Estonprojekt. Projekti autorid olid Tippel ja Sepp, projekteerija Sepp. Valmis see 13. märtsil 1953 ehk kaheksa päeva pärast Stalini surma.
Keila linna peaplatsi skeem 13. märtsist 1953. Numbriga 1 on tähistatud Stalini ausamba koht. Kas säilikute hulgas on ka Stalini monumendi enda eskiis? “Kui me need ükskord läbi vaatame ja leiame, siis me ütleme,” lubab Grünberg. “See oleks huvitav leid,” arvab Vacht.
Poliitiliste olude muutudes jäi Stalini ausammas Keila linna siiski ehitamata ja selle üle võib vaid rõõmu tunda. Praegu paikneb monumendi jaoks reserveeritud kohal Keila lipuväljak.
Agro-zoo-propagandahoone valmis seevastu aastal 1956. Praegu kasutab aadressil Keskväljak 12 paikneva maja ruume Keila kultuurikeskus. Viktor Kingissepa tänavast on saanud Tallinna maantee.
Eesmärk 35 000 elanikku
Keilas ei jõutud ka Lenini monumendini, küll kandis nõukogude ajal Alice Tisleri nime praegune Keila Keskpark. “Pargis oli Tisleri pea kepi otsas,” meenutab Grünberg.
Nooremale generatsioonile meeldetuletuseks – Tisler oli üks vähestest naispunakaartlastest. Ehkki Kundas sündinud, langes Tisler 23. veebruaril 1918 Keila lahingus, mida loetakse Punaarmee sünnilahinguks.
1959. aasta rahvaloendus andis Keila elanike arvuks 3032 inimest. Ehitusprojektide arhiivi säilikutest on näha, et seda numbri loodeti kiirkorras kümnekordistada.
“Kuna Keila linn kujuneb lähematel aastatel Tallinna linna satelliidiks oletatava elanike arvuga 20 000–35 000, siis vajab linn uut generaalplaani. Kõigi oletuste kohaselt kasvab linn Tallinna poole ja jõe parem kallas põhjapool raudteed kujuneb uueks elamurajooniks,” seisab ühes 1965. aastal koostatud dokumendis.
Suurejoonelistest plaanidest hoolimata on Keila elanike laeks jäänud ca 10 000. Selleni jõuti esmakordselt nõukogude võimu lõpuaastatel, uuesti aastal 2001, taas 2011 ja neljandat korda käesoleva aasta augustis.
