Et oktoober on vaimse tervise kuu, korraldati mitmesuguseid üritusi. Üks omapärasemaid oli naeruteraapia Keila sotsiaalkeskuses. Harju Elu käis uurimas, kuidas inimesi naerutati.
Naeruteraapia läbiviijaks osutus Tallinna 21. kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Epp Priimägi, kelle aval nägu oli seda sorti ettevõtmiseks justkui loodud.
“Naermisega oli selline lugu, et mulle gümnaasiumis ütles klassivend, et Epp, sa naerad nii palju, et võtame su naeru linti ja müüme jaapanlastele maha. Need ostavad kõike,” muigas Priimägi.
“Naerukoolitusega ma olen tegelenud aastast 2005. Ma õppisin soome koolitaja Essi Toloneni käe all. See oli üks pikk nädalalõpp Tallinnas – neljapäevast pühapäevani. Väga intensiivne kursus,” selgitas ta oma teadmiste päritolu.
Lihtsad nipid
Teisipäeval istusid Keila sotsiaalkeskuse toolidel kuus vanemat daami ja Harju Elu ajakirjanik. Priimägi tegi neile ettepaneku keel vastu alumisi hambaid suruda ja midagi öelda. Iseenesest ju lihtne protseduur, aga häälitsused, mis inimeste suust välja tulid, panid vatsa vappuma.
Järgnevalt mängiti toolimängu. Toole oli mõistagi ühe võrra vähem kui osalejaid. “Kõik need, kes täna hommikul hambaid pesid, vahetavad kohad, aga oma kõrval olevale toolile istuda ei tohi,” hõikas koolitaja. Algas sebimine. See, kes istekohta ei leidnud, hõikas välja uue tegevuse. Jälle sebiti ja mõistagi tegi see nalja.
“Teate, proovime vaba naeru ka. Võtame matid ja paneme niimoodi, et meil pead on koos,” ütles nüüd Priimägi. Matid laotati päikesekiirtena põrandale, millel selili lamades üritasid asjaosalised naerda kogu südamest. Tekkivad häälitsusi kuuldes meenus millegipärast mängufilm “Nukitsamees”.
Epp Priimägi. Edasi tehti rahulikumaid venitamisliigutusi, et pisut hinge tõmmata. Siis arvas Priimägi, et proovima peaks sõudmisnaeru. Matid tõsteti ritta, osalejad istusid neile kui sõudepaadi meeskond ja hakkasid kätega edasi-tagasi tõmbama. Tõmmete järel vajutati aeg-ajalt selili üksteise otsa ja lasti kilgetel kõlada.
Järgnevalt prooviti naerukoori. See tähendas, et Priimägi juhtimisel kõõksuti tuntud lastelaulu “Põdral maja metsa sees” viisi taktis.
“Me jõuame teha veel naerumasina. Igaüks teist on osa masinavärgist. Pange pead kokku ja mõelge, et missugust häälitsust keegi teeb ja kus on nupp, et ma saaksin panna selle naerumasina tööle,” lisas Priimägi.
Kui koolitus hakkas lõppema, võttis Priimägi oma õpetuse kokku üsna lihtsate sõnadega: “Laseme sellel lapsel, kes meie sees on, ikka välja tulla.”
Muudab mõttemaailma
Osaleja Silvi Mikk ütles Harju Elule, et varem ta sellistele naerukoolitustele sattunud ei olnud. Küll käis ta sama päeva sees Tallinnas toimunud ettevõtluskoolitusel, sest on PKCst koondatud ja hetkel töötu.
“Emotsioonid on positiivsed,” arvas Mikk. Kas naerda oli lihtne või raske? “Praegu isegi lihtne,” leidis ta ja tunnistas, et tegelikult naerab ta haruharva.
Priimägi käe all sai Mikk enda sõnul siiski maksimaalselt naerda. “Koolitus andis omaette elamuse, mida on mõttekas teistega jagada. Inimene peaks naerma ikka suhteliselt tihti,” arvas ta.
“Ma arvan, et need harjutused muudavad mu mõttemaailma, et ma nutmise asemel teadlikult naeran. Naermine on ka ühteaegu enese emotsioonide väljaelamine,” lisas Mikk.
“Ma ise olen õppinud kunstiteraapiat Tallinna ülikoolis. Ka siis tutvustati meile erinevaid teraapiaid, aga Epuni jõudis hoopis üks minu töökaaslane. See oli tema mõte, et ei pea alati võtma surmtõsiselt vaimset tervist, teeme midagi lõbusat,” selgitas Keila sotsiaalkeskuse töötaja Tiiu Jalakas.
“Ma naeran päris palju. Hommikul alustan, õhtul lõpetan. Mulle ikka meeldib, kui nalja saab. Vahepeal olen vihane ka,” muigas Jalakas.
Ka Jalakas leidis, et naerma on võimalik õppida. “Kui mul on mingil põhjusel paha tuju või ma pean ennast kuidagi kokku võtma, siis ma vaatan peeglisse, vaatan oma morni nägu ja naeratan iseendale. Ja see toimib,” ütles ta.
Priimägi koolitus andis Jalakale täiendava kergendustunde. “Hästi tore oli. See tänane minigrupp toimis väga hästi, tundus, et inimesed usaldasid üksteist. Selliseid koolitusi võiks rohkem olla,” arvas ta.
