Kaks sajandit tagasi jõudis Saaremaalt pärit maadeavastaja Fabian Gottlieb von Bellingshausen uue mandri ehk Antarktika rannikumerele. Täpsemalt praeguse Kuninganna Maudi maa lähedale. Saaremaa meest ning Mihhail Lazarevi peetakse üldtunnustatult mandri avastajateks. Täpselt 200 aastat hiljem saabus admirali nimeline mootorpurjekas Antarktikasse.
Mullu 11. juulil Peterburist alanud “Admiral Bellingshauseni” teekond kordab toonast reisi. 28. jaanuaril tähistati täpselt 200 aasta möödumist avastusest Antarktika poolsaarel. Harjulasi küll jäisel mandril Eesti lipu all seilaval laeval praegu pole. Kuid Keilas elav Õnne Mets aga korraldab kogu ekspeditsiooni kommunikatsiooni.
“Alustuseks olgu ära klaaritud see, et kommunikatsioonitööd jagame ikka ekspeditsiooni juhi Tiit Pruuliga. Reisil on kolm partnerit ehk meremuuseum, MTÜ Thetis Ekspeditsioonid ja äriühing Admiral Bellingshausen,” ütleb Õnne Mets.
Kuidas sa ekspeditsiooni avalikke suhteid korraldama asusid?
Mina töötan meremuuseumis kommunikatsioonijuhina. Muuseumi osa on reisil seminarid, populaarteaduslikud kohtumised, fotonäitused ja muud. Näiteks Kaliningradis oli avatud fotonäitus. Ja polaarklubi liikme Mari Hundi installatsioon Valge vaip oli avatud Kopenhaageni linnaruumis. Selliseid üritusi oleme teinud. Tutvustame mereajalugu, meresõitu ja Eesti maadeavastajad. Ja teisalt keskkonnakaitset, kliimamuutusi, räägime austus est ja armastusest mere vastu.
Oled teinud kaasa ka ühe etapi mootorpurjekal. Miks just etapp Briti saartelt Prantsusmaale?
27.jaanuaril 2019 kuulutasime välja, et suure avastuse tähistamiseks võetakse ette merereis jäisele mandrile. Etappe sõita soovijaid oli juba sellest hetkest palju. Kahjuks on “Admiral Bellingshausen” väike ning selle pardale mahub korraga vaid tosin inimest. Seetõttu tunnustus Tiit Pruulile, kes on suutnud koostada meeskonna nii, et alati on pardal kõrge professionaalsusega tegijad. Et laev oleks hoitud ning turvaline. Aga juba algusest peale oli selge: ekseditsioonil peaksid olema ka teadlased, toetajad ning tuntud avaliku elu tegelased. Eesti ning Eesti maadeavastuse sõnum peab jõudma võimalikult paljudeni. Laev lahkus Peterburist mullu 11.juulil ning tänaseks on pardal viibinud üle saja inimese.
Mulle tehti ettepanek sõita septembri alguses Londonist Prantsusmaa linna Bresti. Võtsin väljakutse vastu ning ei kahetse. Ilm oli üle Inglise kanali sõites soodne ning laeva sai isegi täispurjedesse heisata. Mehaanik nõudis lausa valjuhäälselt, et laeva mootor pandaks seisma.
See reis oli väga eriline. Minul puudus suurel merel sõitmise kogemus. Olen vaid koos tüürimehest abikaasaga Saksamaa rannikul seilanud. Ja Eesti saartele olen kaatriga sõitnud.
Nii Briti saartel kui ka Brestis toimusid ka seminarid-foorumid. Mida nendel arutati ja kas väljaspool Eestis ikka Antarktika esmaavastajaid teatakse?
Avastamise kohta oli ikka küsimusi. Kuuldes nime Bellingshause, jäid küsijad mõttesse ja arutlesid: “Eestimaalane avastas Antarktika. Huvitav, huvitav. Minu teada oli see keegi teine. Aga võib-olla ma eksisin. ”
Ilmselt kas nemad ei eksi, sest vaidlus ikka käib. Sellele oli pühendatud ka osa Cambridge foorumist Seal jõudsime küsimuseni: mida pidada üldse Antaktika avastamiseks. Sest enne neid kahte meest ehk Bellingshausenit ja Lazarevi olid hülgeküttidele jäise mandri servade paigad teada. Aga kaks kaptenit kandsid uue mandri esimesena täpselt kaartidele ning dokumentidesse. Nii me ei teagi, kas ja kes täpselt Antarktikat enne neid nägid.
Meresõitjate saatja on ka torm. Kuidas sinul mootorpurjekal lainete ja kõva tuulega?
Viimasel ööpäeval raputas päris korralikult. Saime kõvasti loksutamist ning lainet kuni kuus meetrit. Laev rappus väga ootamatutest kohtadest. Kui ma näiteks tõusin ühes ruumis püsti, lõin pea päris valusasti ära.
Aga poolteist ööpäeva mürglit ning tormi said lõpuks heldelt tasutud. Sest hommikul ilmusid laevanina juurde delfiinid. Mina ei olnud neid mitte kunagi looduslikus keskkonnas näinud. Vaat see on väikese laevaga purjetamise eripära, et saad ilusa ilmaga istuda reelingu ääres ning hoida jalgu lainetes.
Ekseditsiooni tipphetk oli 28.jaanuaril, kui tähistati avastuse 200.aastapäeva. Laeva pardal viibib teiste hulgas ka riigipea Kersti Kaljulaid. Mis saab edasi?
Meie ekspeditsioon saab selle tähtpäevaga lõpu ning laev hakkab meeskonda tasapisi koju tooma. Kuidas laevga edasi, seda peab otsustama äriühing. Meeskonda ootame hiljemalt märtsis täiskoosseisus tagasi. Kevadest hakkab Eestis ringlema rändnäitus ning valmib ka telesari. .
Vaata lisa: https://meremuuseum.ee/blog/antarktika-ekspeditsioon-alustab/
Mark suure avastuse juubeliks
Mullu jaanuaris oli suur eesmärk, et laev “Bellingshausen” jõuaks jaanuari lõpuks 2020 uurimisjaama Bellingshausen. Nii ka läks. 28.jaanuari õhtul tervitas Arktika baasis viibiv Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid Lennusadamas viibijaid. Samas esitleti ka juubelimarki.
“Tervitused teile Bellingshauseni baasist, kuhu on kogunenud Antarktikas olevate riikide esindajad. Kõigi nende tunnistajate juuresolekul me just praegu andsime välja postmargi. See sümboliseerib tegelikult seda, milline oli eestlaste roll, et Antarktika just 200 aastat tagasi avastati. Täna on see päev. Alustasime sellega, et soovisime üksteisele õnne. Ja meilegi on soovitud õnne teiste baaside poolt. See vastuvõtt ja rõõm jääb siin kauaks meelde,” rääkis riigipea Kersti Kaljulaid.
Kuidas on ilmaolud, uuris meremuuseumi direktor Urmas Dresen? “Olud on sellised, millega me Eestis harjunud ei ole. Meil hajub udu siis, kui tuul puhub. Siin aga tingimata nii ei ole. Meil on nii udu kui ka tuul üheaegselt. Sooja on paari kraadi ümber. Ilmselt tuleb siinkandis udu siis, kui on vaja teha kahte asja: lennata või seilata. Võime arvata, et ka admiral Bellingshausen nägi aastal 1820 Antaktikas umbes sellist ilma. Aga kindlasti nägi ta rohkem lund, kui me täna näha võime,” ütles Kaljulaid.
“Võib-olla nägi keegi Antarktikat veelgi varem. Aga täna valitseb teadmine, et Saaremaalt pärit Fabian Gottlieb Benjamin von Bellingshausen koos Mihhail Lazareviga olid need, kes tegid laevadel Vostok ja Mir suure tiiru maailma äärevetel. Ja see on leidnud teadusringkondades tunnustust. Need mehed on ka markidel mis anti välja koos Venemaaga,” ütles Dresen.
Postmargiploki autor on Vene kunstnik Ivan Uljanovski. Ta kujundas eelmisel aastal Venemaal välja antud postmargiploki, mis tunnistati Venemaa 2019. aasta parimaks.
Esimese päeva postkaardi ja ümbriku kujundas Roman Matkiewicz Eesti Meremuuseumist. Teisipäeval Lennusadamas olnud esitlusel löödi plokile esimese päeva tempel ja Lennusadama eritempel ning margistatud postkaardid pandi kohapeal teele.
