Teame Eestis tavalisi aabitsaid: kuke-, karu- ning pokuaabitsat. Kuid kirjastaja Roland Tõnisson koostas alanud kooliaasta alguseks “Keila aabitsa”. Seda koostöös linnaga ning kirjastusega Romanus.
Kui uus õppeaasta oli vaid napilt nädal vana, rääkis Roland Tõnisson aabitsast Harju Elule lähemalt. Tegemist ei ole klassikalise algklasside õpikuga, millest hea A-d ja B-d uurida. Kuid tähed saab taskuformaadis raamatukesest selgeks. Ning kodulinna paikadest, hoonetest ja inimestest hea ülevaate.
Kui palju on sinu teada linnadest-valdadest ehk omavalitsustest varem aabitsaid koostatud?
Tundub, et see on esimene. Tegu pole klassikalise õppevahendiga, vaid ikkagi suveniiriga. Kuigi Keila kooli esimeste klasside õpilastele on see aabits kingitud. Oma kodulinna patriootideks kasvatamisel on see tähtis samm. Aabits on taskuformaadis ning seda on seega mugav igale poole kaasa võtta.
Ise arvasin, et tegu on kohaliku tähtsusega uudisega. Aga näe, on hoopis suurem sündmus.
Lühikesed tutvustavad tekstid on eesti ja inglise keeles. Nii saavad ka kaugemalt külalised aimu, mis on Keila ja kes on siin tegutsenud.
Seda läbi aegade kuni tänase päevani välja. Kui palju me tegelikult Eestit üldse tunneme? Siin on väga palju vaadata ning avastada. Sama kehtib ka kodulinna kohta.
Kas idee selline “Keila aabits” ilmutada on juba vana?
Kõik algas Peterburist, kus külas käies astusin sisse Nevski prospektil asuvasse kauplusse Dom Knigi (Raamatute Maja – toim.). Soovisin sealt osta midagi huvitavat enda lemmikteemadel. Märkasin kaupluses suveniirraamatukest “Peterburi aabits”. Selles 10 x 10 sentimeetrises teoses on väga hästi ja kompaktselt lahendatud linna tutvustus.
Kui kaua raamatukest koostasid?
Kondikava sai pandud kokku paari-kolme nädalaga. Siis tuli veel koostöö linnaga, soovitused ning viited.
Loomulikult võtsid aega korrektuur ning kujundus. Keeleliselt toimetasid Mare Nurmoja-Sildam ja Anne Burley, küljendas Grafilius OÜ ja kirjastas Romanus. Kujunduse tegi Aili Mittal-Jõgiste.
Ehk siis alates mai keskelt, kui aabits sisuliselt valmis, kuni augusti keskpaigani. Siis sain raamatud trükikojast Printon kätte.
Kuidas valisid objektid ja inimesed, kes valikusse pääsesid?
Valdur Vachtilt ehk linna fotokroonikult on saadud enamik pilte. Temalt sain ka soovitusi, keda võtta ja kellest kirjutada. Eksootilisemate tähtede juures, nagu Q, X, Y, W, Ž või Z sai kasutatud ka võõrapärase nimega tegelasi, taimi või nähtusi.
Isegi X-tähe juures on Keilaga seotud inimene olemas. Ehk siis kunstnik-kiviraidur Johann Exner. Tema valmistas Miikaeli kirikule tornikaunistused ja roosakna.
Y-täht on omaaegne populaarne ansambel Polyphon. Q-tähel jälle auto Darracq, millel 1912. aasta sügisel vennad Hanshofid võitsid Keilat läbinud Eesti esimese ametliku võidusõidu. Valdur Vachti lemmik Ž-tähe juures oli omaaegne, aastatel 1990–1991 toimetanud internatside raadiojaam Nadežda ehk Lootus. Foto on juures temavastasest miitingust. Ja see on ka üks väheseid arhiivifotosid, mis mustvalge.
Kas mõne tähe juures oli ka väga suur valik ning tekkis probleem, et keda võtta ja keda jätta?
Kindlasti. Kuhu näiteks paigutada kultuurikeskus, kuhu aga maakonna muuseum? Seal tuli teha valikut. Aga näiteks C-tähega polnud probleeme. Mida sinna muud ikka paigutada, kui söögikoht Scottish House Tuula teel. Lõpus on veel väike valik fotodest, mida artiklite juures ei kasutatud.
Millised olid ohhoo-elamused materjali kogudes?
Z-tähe juures on vaimulik ja kirjamees Otto Reinhold von Holtz, kes oli Fr. R. Kreutzwaldi eesti keele õpetaja. Samuti tõlkis ta Fr. Schilleri luulet. Seda ma ei teadnud ning see oligi vast üks ohhoo-elamustest.
Milline on “Keila aabitsa” senine vastuvõtt? Ilmumisest on möödas vähem kui kuu.
Just täna (6. septembril – toim.) võeti minuga ühendust Rocca al Mare Apollost. Ja päriti, et kuidas saab aabitsat soetada. Huvitav oleks teada, kuidas info nii kiirelt Keilast pealinna jõudis. Aga eks see vaikselt levib.
Pereraadio võttis ka minuga ühendust ning tundis juba huvi. Ise arvasin, et tegu on kohaliku tähtsusega uudisega. Aga näe, on hoopis suurem sündmus.
Kuidas toredat aabitsat osta saab?
Praegu muuseumist ja Rõõmu kaubamajast. Kas ja kuidas uusi müügikohti lisandub, mina praegu ei tea. Tiraaž ehk tuhat on linna omanduses ning linnavalitsus siis ise vaatab, kuidas levitab. :