Hiljaaegu naasis Soomest oma maalide näituselt Keila kunstnik Ewa-Kaisa Plakk. Mis näitusega oli tegu?

Tegemist on ühe mininäitusega, kuhu Anni Puntala mind kutsus. Nimelt on Anni Puntalal Pasilas prillipood, mis nendel päevadel saab 13 aastaseks. Anni on minu kunsti omaja ja pealegi on 13 minu lemmiknumber, seega polnud küsimustki, kas minna või mitte. Tänu tuttavate abile sain maalid, kalendrid, märkmikud, akvarellid ja muu eelnevalt Helsingisse saata.

Kas esindasid ainult iseennast või mingit rühmitust Eestis?

Ei mingit rühmitust, olid vaid Plakk ja Puntala Pasilas.

Kuidas näitus vastu võeti?

Kõigepealt võeti mind vastu terminalis, kus kontrolliti töökutse olemasolu. Avamisele tulid vaid registreeritud, nagu praegune olukord dikteerib. Olen õnnelik, et otsustasin minna, sest sellised hetked on soojad ja vahetud. Tänu sellele kohtusin uute lahedate inimestega, kellega sai veedetud mööduva aasta üks ilusaim laupäev.

Mis on ühist maalidel ja prillidel?

Punkti i-le paneb raam ja eks me seda tunne ka ise, kui raamitud elus me elame.

Mis Soome kunstis uut silma hakkas?

Soome kunstis hakkasid silma maskid. Nii Muumidega kui ilma. Õnneks on inimesi, kes vaatamata kõigele on otsustanud elada! Hetke kunst käib üle meie peade ja elu näitab, kui abstraktseks see kujuneb. Loodan, et olukord võimaldab 18. detsembril taas Helsingi poole sõita. Vastasel juhul tuleb taas teisel pool lahte elavaid sõpru paluda, et need kunsti enda poole majutaksid. Elust on saanud kunst ehk elagem kuni lastakse! Teades, et see ongi ohtlik!