7. mail kuulutati Keilas Harjumaa muuseumis avatuks esimene maakondlik nõuandekoda, mis annab teavet rahvarõivastest, nende valmistamisest ja kandmisest. Samal päeval esitleti ka Keila kihelkonna abielunaise rahvarõivaste täiskomplekti.

Eesti rahvakunsti- ja käsitöö liidu, MTÜ Rahvarõivas, maakonna muuseumi ning meistrite koostöös avatud nõuandepaik on Eesti maakondades esimene. Põhjuseid selle avamiseks on mitu. Muuseum tähistab tänavu augustis 29. sünnipäeva ning selle fondides on nii mõndagi, mis rahvariidehuvilisi rõõmustab. Oluline “süü” on ka värskelt 25. taasloomise aastapäeva tähistanud Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidul. Just nemad on rõhunud sellele, et igas Eesti maakonnas oleks konsultant. Rahvas on avastanud mitmeid kursusi ja koole, kus õpetatakse ning õpitakse riiete tegemist ning kandmist. Korraldatud on mitmeid rahvariiete programme.

Kuidas aga valmis Keila kihelkonna naise rõivakomplekt? Tekstiilikunstnik Lembe Sihvre rääkis, et maakonna muuseumis on kaunid ja väga rohke tikandiga originaalsed rahvarõivakäised. Need on annetatud Tutermaalt, pärit 18. sajandi algusest ning olid pühapäeval ka rahvale vaadata. Tavaliselt hoitakse neid fondides . Kuid ikkagi on Keila kihelkonnast materjali vähe. Eesti ajaloomuuseumis on küll kaks Laulasmaa seelikut – üks neist on alusseelik ja teine on ilmsete rannarootsi mõjudega.

“Kujunes nii, et ühest tekinäitusest algas nelja naise tegevus muuseumis. Nüüd oli pikalt avatud Harju pottmütside näitus,” ütles Sihvre. Äsjavalminud komplekt on osa suurest programmist, mille eestvedaja on MTÜ Rahvarõivas. Nõuga oli abiks ka Eesti Rahva Muuseumi teadur Reet Piiri.

Palju rikkaid detaile

Avamispäeva tipphetk oli mannekeen Pille Salmiste riietamine kümnete huviliste silme all. Seda tegid ja kommentaare jagasid meistrid Lembe Sihvre ja Maret Lehis. “Mis on see ese, millest algab pihta ilus, soe ja mugav rahvariiete komplekt,” küsis Sihvre. Ning vastas kohe, et linasele särgile pannakse kõigepealt peale seelik. Kõnealuse komplekti seelik on pärit Hageri kihelkonna äärealadelt, kuid võib kasutada ka naabrite juures, Keila kihelkonnas. Triibulise seeliku tüüp on pärit 18. sajandist, see on villase koega ja linasel lõimel. Ja seda saab kahtepidi kasutada. “Kui pleegib ühelt poolt ära, siis saab seeliku keerata teistpidi ja jälle kanda. Seelikule käib ette rohelisest riidest põll, mis on olnud Põhja-Eestis tüüpiline,” ütlesid meistrid.

Pottmüts ja põll on abielunaise tunnused. 

Rahvarõivaste komplekti kõige vanem osa on kirivöö. Seda on kindlalt kantud ka Keila kihelkonnas ja vähemalt 18. sajandil. “Vöö peab olema nii pikk, et ulataks ümber vähemalt kolm tiiru. Siin ulatub neli. Ja vöö ei ole niisama iluasi, vaid toetab tööd tehes selga, et naine ennast ära ei rebestaks,” kõlas seletus.

Kuulsate Tutermaa käiste koopiad on linasega tikitud ja nendel on käsitsi tehtud niplispits. Lisaks on riidel veel palju litreid. Äsjavalminud komplektil on poelitrid, kuid originaalil on kõik litrid sepp ükshaaval käsitsi välja tagunud. Lisaks on riides väikesed augukesed, mis teevad käsised õhulisteks.

“Siinkandis ei ole käiste varrukad olnud kunagi pikad. Rahvatantsijad tahavad küll, et oleks pikad. Aga see komplekt ei ole ei kartulivõtu ega tantsuvihtumise oma, vaid mõeldud pühapäevase kirikuskäimise juurde,” ütlesid meistrid.

Kaitseb kurja eest

Käiste ette kinnitati kaks preesi. “Üks neist on punaste kividega ja kaitseb naist kurja silma eest. Väiksem läheb üles, suurem alla. Kaeluses nööre ei ole, eest hoidiski käiseid kinni prees. Ja et emand oleks esinduslik ja uhke, siis lisatakse ka kaelahelmeid ja keed. Need pandi tüdrukule kaela juba siis, kui talle tuli esimene hammas. Ja väidetavalt koos nende helmestega ka naine maeti,” rääkisid Sihvre ja Lehis.

Pähe käis Keila naisel pottmüts ja ette põll. Mõlemad näitasid, et naine on abielus. Põlle kudus telgedel Maret Lehis.

Lembe Sihvre näitab komplekti käiseid. 

Pottmüts on originaalne ja saadud koos käistega samast Tutermaa perest. “Selja taga peavad pottmütsil olema kaks lehvi, mis on taas rikkuse ja seisuse sümbolid. Lisaks tuleb ka valge sõba ning ilmselt on naisel alati kaasas ka vardakott,” lõpetasid riietajad.

Mis saab äsjavalminud komplektist edasi? “See on teel Eesti Rahva Muuseumi suurele rahvarõiva näitusele. See avatakse tänavu 22. juunil ning jääb vaadata peaaegu aastaks. Edaspidi kuulub komplekt ERMi kogudesse. Aga ma väga loodan, et Harjumaa muuseum deponeerib selle Keilasse vaadata,” lootsid meistrid.

Kas tulemas on ka Keila kihelkonna mehe ning laste rahvarõivaste komplektid? “Mehe komplektist on vähe säilikuid, aga vast saab valmis. Eks ta selline siniste põlvpükstega, pikk-kuuega ning kaabuga poiss tuleb. Võib-olla lisandub ka saterkuub,” arvasid meistrid. Tüdrukute komplektiga olevat lihtsam. Ära tuleb jätta abielunaise tanu ja põll ning lisada pärg. “Poisid käisid ringi vast linastes pükstes. Aga tänapäeval poiss linastes pükstes laulu- või tantsupeole ei lähe. Tuleb midagi välja mõelda.”

Rahvarõivaste nõuandekoda asub maakonna muuseumis. Avamispäeval näidati kõike, mis riiete juurde käib.