“Keset krunti oli lammutust vajav hoone. Ega puid siin olnudki. Krundi ülemisel piiril paljastus diktüoneemakiht. Ühesõnaga – tühi maa oli.”

Nii meenutab ajalugu – ja mitte sugugi ammust – Harjumaa kauneima maakodu omanik, ehitusettevõtja Silver Agu. Perekond Agu ostis krundi Merikülla mere suunas laskuvale klindile 1996. aastal. Kunagi ammu Wabariigi aegu oli siinsetel maadel olnud Pihlaka talu. Nüüd kõneles ligi 2000-ruutmeetrine järsult mere poole laskuv tühi krunt kahele algajale aednikule vaid üht: siin tuleb tulemus vaid kõvasti tööd tehes. Ja arglikult hõljus õhus mõte – kui see töö saab targasti tehtud, tuleb ka tulemus.

Arhitektide Emil Urbeli ja Ülo Peili projekti järgi valmis ümbrusesse sobituv eramu 1998. aastal. Mõni aasta hiljem otsustas Luule Agu minna Räpina aianduskooli maastikuehitust õppima.

Abiks aianduskooli diplom

Kodulähedasse aianduspoodi, Rannamõisa lille- ja aiandussalongi läks värske maastikuehitaja juba projektiga, mis oli vormistatud kooli lõputööks.

“Salongi perenaine Sirje Nikolajeva imestas veel, et keegi tuleb valmis projektiga,” meenutab Luule Agu. Et aga projekt ka Sirjele meeldis – mitte ainult koolis õppejõududele, kes seda “väga heaga” hindasid –, siis oli ka Sirje Nikolajeva ise varsti Merikülla rajamisel olevas aias abiks taimede valikul. Tühi krunt oli vahepealsete aastatega põnevaks muutunud. Eesaias paekividest laotud paari meetri kõrgune tugimüür jagab krundi kaheks, alumine osa langeb Tilgu teeni, ülemine pool tõuseb aga klindini. Nüüd oli vaja see kõik taimedega ilmestada.

“Me tahtsime esmalt mälestust siin asunud Pihlaka talust põlistada, seega istutasime kohe krundi servale Tilgu tee äärde seitse noort pihlakat,” näitab peremees Silver Agu kobaratesse sügispuna korjavaid kõrgeid pihlapuid.

Maja taga on peenrad rooside ja kännasmustikatega. Kõiki multšiga kaetud peenraid iseloomustab äärmiselt korrektne sirge serv. 

“Kuna aed on rajatud astangutele, siis nuputasin, kuhu milliseid taimi, lilli ja puid istutada, et kogu aasta aias värvi oleks, et iga taim saaks päikest. Valguse jagamine taimedele on suur kunst,” lisab Luule Agu.

“Sellest väikesest peenrast eesaias tugimüüri ääres kõik aga algas, see oli esimene,” näitab Luule Agu peenart, kus suve südames õitsevad tema lemmiklilled karikakrad.

Mis tänases aias pilku püüab?

“Eks igas südamega rajatud aias pea mõni puu või taim või taies meenutama kedagi või midagi,” mõtiskleb peremees Silver Agu. Agude aias on pereliikmetele pühendatud puud, vastavad nimesildidki ripuvad okste vahel. Näiteks punane pöök on pühendatud pere pesamunale.

Esiplaanil efektse värvilaiguna mõjuvad laugud. Taustal pink, mille Silver Agu kinkis kaasale 35. pulma-aastapäevaks. 

Kõrvuti, nagu üksteist kaisutades, kasvavad roheliste lehtedega “Leopoldii” mägivaher ja punane vaher “Red Sunset”, moodustades värvigammalt täiusliku üksteist toetava sümbioosi. Üks neist puudest kannab Silveri, teine Luule nime.

Võimsa remmelga kasvu imetlevad isegi ilmas palju puid näinud dendroloogid. “Kui vihma sajab, siis see puu nagu nutaks,” kirjeldab perenaine.

Metsviinapuu ja roniva hortensiaga lehtlad maja külgedel pakuvad aga varjulisi istumispaiku kõrvetava suvepäikese eest.

Pere on lillede valikuga näinud sama palju vaeva kui puudegagi. Kevadel hakkavad esimesena õitsema lillakat tooni sinililled ja krookused.

“Minu erilised lemmikud on lumeroosid, kes annavad õitsemisjärje üle tulpidele, nartsissidele ja liivateele,” kõneleb perenaine.

Suvelilledest on aias palju lopsakaid pojenge ja imelisi iiriseid. Sügisel võib aias imetleda imelisi meelõhnalisi lursslilli, kukeharju, astreid, hortensiaid ja muidugi pihlakaid oma erivärviliste lehtede ja marjadega. Talvel püüavad pilke kõrkjate haprus ja rannamändide jõulisus.

“Roose on meil üle seitsmekümne,” teab perenaine. Need kuninglikud lilled on kõrvu siniste lavendlitega. Aias on ka kännasmustikate peenar. “Mustikaid aeda istutada julgen kõigile soovitada – isegi hekina,” räägib perenaine oma katsetuste tulemustest.

Hommikukohvi juuakse katusaias, kuhu on istutatud kõrkjad ja erinevat värvi kukeharjad. Paekivist tugimüüri äärde tuulevarju on pugenud aga võimsad rododendronid ja hortensiad. Nendelgi on õitsemisaeg ära jagatud – rododendronid uhkeldavad iluga jaanipäeval, hortensiad juulis-augustis.

Ilu ei hoita ainult endale

Luule Agu on tegutsenud ka Harku valla aiandushuvilisi koondava MTÜ Avatud Aiad liikmena ja osalenud Harku valla avatud aedade üritustel.

“Aiaklubi liikmed on tutvunud erinevate aedadega, vahetatud on taimi ja muljeid, oleme vallast kaugemalegi sõitnud koduaedu külastama,” räägib perenaine. Ka teised aiandushuvilised on käinud tema koduaeda imetlemas. Ja alati on tekkinud küsimus: kui kaua sellise aia eest hoolitsemine ka aega võtab?

Luule ja Silver Agu koduaias õitsvate hortensiate ees. Fotod Ülo Russak, erakogu 

“Mõni päev ei tee ma midagi, teine päev toimetan paar tundi, nädalavahetusel läheb nii mõnigi kord pool päeva ära,” räägib aednik. Tema nõks, kuidas ilu hooldamisele vähem aega kulutada, on järgmine: “Alguses tuleb kõik korralikult ära teha – peenraääred sirgeks, multš peenrakatteks…” Tulemus on pilkupüüdvalt korrektne. Ja kuigi tehnika on arenenud, pole abikaasa jätnud muruniidukiga niitmist. “Robot ei tee nii korrektselt nagu muruniiduk,” kinnitab Silver Agu. Ja sametine muruvaip ütleb, et peremehel on õigus.

Kahel korral (2010 ja 2019) on perekond Agu koduaed tunnistatud Harku valla kauneimaks koduaiaks, sellel suvel pälvis aed ka Harjumaa kauneima aia tiitli.

Kõigi selle ilu ja looduse rikkuse nautimiseks seisab muruplatsil uhke valge pink. “Selle lasi Silver meie 35. pulma-aastapäeva puhul valmistada,” ütleb Luule Agu. Nii nad väärivad teineteist – pink aeda ja aed pinki. Üheta poleks teist.

Kommentaar, Sirje Nikolajeva, Rannamõisa aiandussalongi rajaja

Et perekond Agu aed varem mitu korda Harku valla, nüüd aga Harjumaa kauneimaks koduaiaks on tunnistatud – eks sel ole ikka õige mitu põhjust. Nende aia puud ja põõsad on täiskasvanud, mis näitavad praegu oma ilu täies hiilguses. See kinnitab, et omal ajal sai teha õigeid valikuid, kui nad on hästi kasvama läinud. Ja pinnasevormidki mängivad oma rolli – raske oli küll rajada, nüüd aga ilus nautida.

Ei tohi unustada ka tähtsamat – see on pererahva hool oma aia eest. Eriti perenaise hool – tema on ju haritud maastikuehitaja. Kui hoolt ja armastust pole, ei tule ka aiast midagi välja.