Katrin Tõugjas – veebel, kes tõusis kolonelleitnandiks (0)
Article title
Kolonelleitnant Katrin Tõugjas kinnitamas intervjuus ajakirjanik Ülo Russakule, et naised kaitseväes on omal kohal. FOTO: Julius Air Kull

Kaitseväes käinu teab – allohvitserid on tegijad, aga ­ohvitserid on ­otsustajad. Kui ühes tegusas Eesti naises saavad ­kokku aga mõlemad väärt omadused, siis võib ta olla ­näiteks… kolonelleitnant toetuse väejuhatuse staabi­ülema ­ametis. 

Eesti kaitseväes teenib praegu ligi 4200 tegevväelast. Neist 300 ehk kaheksa protsenti on naised. Neist 300 naisest seitse kannavad vanemohvitseri paguneid.

Kuidas teist, Katrin Tõugjas, sai vanemohvitser, kolonelleitnant?

Ega mul koolis otsest huvi kaitseväkke minna polnud. Õppisin lennukolledžis, praeguses lennuakadeemias lennuväljade käitamise eriala. Eestis ju lennuväljade vahel palju valida pole – Tallinn, Tartu, Pärnu ja … Ämari militaarlennuväli.

Ämari tundus neist kõige perspektiivikam, kõige suurema arengupotentsiaaliga. Kindlasti oli valikul oma osa selleski, et sidemed lennuakadeemia ja õhuväe vahel olid väga tugevad, tehti tihedat koostööd. Meil käidi kolledžis külas ametikohti tutvustamas. Ühesõnaga – kui lõpetasin, teadsin õhuväe olemasolust ja ehk teadsid nemad ka mind (naerab)… Igal juhul kui Ämarisse töövestlusele läksin, kestis see vaid minuti, olin teenistusse võetud. Peagi sain kaitseväeametniku auastme, pagunitel oli kolm tähte: KVA. Need said tegevväelased, kel puudus sõjaväeline baasharidus, aga oli kõrgharidus.

Ja nii, ilma sõjaväelise kõrghariduseta tõusite kolonelleitnandiks? Peate esimesena tervitama vaid kindraleid, ülejäänud sõjaväelased löövad teile kulpi?

Nii see päris pole. Aastal 2004 läksin tuletõrjekursustele USA-sse, naastes sain nooremveebliks, teenisin aastaid allohvitserina. Olin Ämaris rajameister, kontrollisin kolm korda päevas kindlaid protseduurireegleid järgides lennurada. Eesmärgiks ikka lennu-
ohutus.

2008. aastal läksin erialaohvitseride kursustele ja lõpetades sain nooremleitnandi auastme. Sealt edasi juba leitnant, kapten… Nagu see kaitseväes ette on nähtud.

Ehk ütlete vanemaealistele lugejatele, kes rohkem Vene kroonu auastmeid teavad, millele vastab seal kolonel?

Isa kutsub mind kodus polkovnikuks (naerab). Tegelikult peaks vastama alampolkovnikule.

Igal sõduril peab seljakotis olema marssalikepp. Seda ütelust parafraseerides võib teie kohta siis väita – olite veebel, kelle õlakute all olid peidus kindrali pagunid. Pole päris tavaline, et teenistusredelil läbitakse nii allohvitseride kui ka vanem­ohvitseride auastmed…

Ohvitseriauastme eeldus on kõrgharidus – see on peamine praktiline erinevus. Ilma kõrghariduseta ajateenistuse lõpetanud saavad üldjuhul allohvitserideks ning kaitseväe akadeemia põhikursuse lõpetanutest saavad kohe ohvitserid. Tõesti – seda, et keegi läbiks mõlema tee, nii vanemallohvitseri kui ka ohvitseri auastmed, tuleb tänapäeval harva ette.

Mida kujutab endast teie praegune teenistus toetuse väejuhatuse staabiülemana ülema ülesannetes?

Toetuse väejuhatus koosneb erinevatest üksustest, näiteks logistikakool, varustuspataljon, liikumis- ja veoteenistus, tervisekeskus ja toetusteenuste keskus. Meie põhiline ülesanne on siiski kaitseväeülene logistika, et vajalik varustus, olgu laskemoon või muu, oleks õigel ajal õiges kohas.

Sõjaväelistel välisoperatsioonidel käivad ka naiskaitseväelased. Ja nende lahingülesanded pole teistsugused kui on meestel, kõik on võrdsed.

See nõuab väga täpset planeerimist, eriti sõjaolukorras. Ja sellega me tegeleme, seda harjutame. Toetuse väejuhatuse ülem allub otse kaitseväe juhatajale.

Kuidas te ennast füüsiliselt vormis hoiate?

Ikka füüsilise treeninguga – kuigi tõsi, tahaksin sellega rohkem tegeleda, aga teenistus­ülesanded võtavad kogu aja. Kehalise võimekuse test peab olema tehtud, ilma selleta pole kaitseväes teenimine võimalik.

Kas täiemahulise sõja puhkemine Ukrainas on toonud ka teile tööd juurde?

Töökoormus on oluliselt kasvanud. Jälgime, kuidas areneb sõda Ukrainas, vastavalt sellele teeme tuvastused ja rakendame neid oma plaanides. Peame suutma olla valmis igaks juhtumiks. Õhuvägi planeerib oma tegevusi, merevägi omi, niisamuti diviis. Samuti planeerib oma tegevusi toetuse väejuhatus, milleks on siis näiteks eelmainitud üksuste tagamine logistilise toetusega.

Kas missioonile minnes saavad naised täpselt samasugused ülesanded nagu mehed?

Sõjalistel välisoperatsioonidel käivad ka naiskaitseväelased. Ja nende lahingülesanded pole teistsugused kui on meestel, kõik on võrdsed.

Millal te ise viimati missioonil käisite?

Paar aastat tagasi Itaalias. Seal on tegemist mereväe operatsiooniga, mida juhitakse Roomast, mina olin planeerijana staabitööl.

Mina alustasin oma teenistust õhuväes, kus on läbi aegade palju naisi teeninud – lennujuhtide, rajameistrite, sünoptikute, aga ka pilootidena. Nii et sattusin naistekesksesse keskkonda. Siit esimene nõuanne: ei maksa eesootavat karta.

Taanis arutatakse ajateenistuse kohustuslikuks muutmist naistele, Iisraelis kehtib see juba ammu. Mida arvate teie, kas kaitseväeteenistus peaks ka Eestis naistele kohustuslik olema?

Arvestades meie iibe langust ja seoses sellega ka kaitseväkke tulevate meeste arvu vähenemist, siis minu arvates tuleks soodustada naiste tulemist kaitseväkke. Ajateenijate ajateenistusse kutsumise arv on suurenemas, varsti mehi enam nii palju ajateenistusse võtta pole. Kas tuleks naistele ajateenistus kohustuslikuks muuta, las selle üle arutlevad poliitikud. Mina toetan ideed soodustada tüdrukute vabatahtlikku tulemist ajateenistusse ja kaitseväkke tegevteenistusse.

Mida ütlete tüdrukutele, kes plaanivad tulla kaitseväkke?

Mina alustasin oma teenistust õhuväes, kus on läbi aegade palju naisi teeninud – lennujuhtide, rajameistrite, sünoptikute, aga ka pilootidena. Nii et sattusin naistekesksesse keskkonda (naerab). Siit esimene nõuanne: ei maksa eesootavat karta.

Hiljem, teenides juba meestekesksemates väeosades, on mul olnud head kolleegid. Teenistus on teenistus, töö on töö. Ei tasu karta, et kui on maskuliinne seltskond, siis ei saa hakkama. Kuigi soopõhiselt teenistusülesandeid ei jaotata, aitab hea kolleeg alati. Minul on koostöö olnud kõigiga hea, ei tohi ainult eelarvamusel lasta võimust võtta.

Ma julgustan ka tüdrukuid leidma kaitseväes oma kutse. Meil on väga palju erialasid, mida saab tsiviilis õppida, et tulla siis kaitseväkke valitud erialal teenima. Sisenemiseks kaitseväkke on mitu võimalust: tulla ajateenistusse või kaitseväe akadeemiasse õppima, saada kohe ohvitseriks.

Tean, et praegu on paljud gümnaasiumi lõpetavad tüdrukud võtnud ajateenistuse läbimise oma südameasjaks. Õige mõte!

Mis sidemed on kaitseväel kodutütardega?

Tihedad sidemed. Käime neile väljaõpet tegemas, korraldame koolitusi, treeninguid.

Kuidas kodused sellesse suhtuvad, et pereema on kaitseväelane, kõrges auastmes ohvitser?

Kodus pole probleeme olnud. Kui lapsed olid väikesed ja pidin minema õppustele, siis oli minul rohkem muret kui neil – kas nad saavad ikka ise kodus kõigega toime? Said! Vahel teised lapsed, nähes mind vormis, hõikavad emale või isale – näe, sõjaväelane? Minu kaks tütart sellele tähelepanu ei pööra.

Kui oleks võimalik, kas vahetaksite oma elukutset?

Ei. Minu teenistus kaitseväes on olnud mulle huvitav ja väljakutseid pakkuv. Töö, mida ma teen, meeldib mulle.

Ja olete selles maskuliinses seltskonnas ja ametis säilitanud ikka head sõnad ja naiselikkuse?

Eks see sõltu ikka ka inimesest. Nagu igas ametis (naeratab).

Kolonelleitnant Katrin Tõugjas (vasakul) paraadil.
FOTO: kaitseväe arhiiv 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.