Kuus aastat on Viktor Revjakin pidanud farmi Pakri Straus. Täna elavad Paldiski linna serval Pallasel aedikus kolm jaanalindu, keda soovijad vaadata saavad. “Talvega tulevad nad hästi toime. Kui vaid niiskust poleks,” ütleb Revjakin krõbekülmal detsembrihommikul.
Kui lugeda reklaame, siis võib nii mõnigi võib nime Pakri Straus lugedes arvata: tegemist on kuulsa muusikutedünastia või koguni valsikuninga enda meenutamisega. Aga nime taga peitub hoopis jaanalindude farm. Vene keeles nimetatakse neid olevusi strausideks. Farm asub linna piiril, kunagise Paldiski-Keila maantee ääres. Naabruses asuvad päästekomando ning katlamaja.
Jahindushuvilisest peremees Viktor Revjakin ütleb: “Hakkasin nendest lindudest huvituma 2006. aastal Muhu saarel. Külastasin sealset farmi. Aasta hiljem juba uurisin, kuidas neid pidada”. 2008 ostis Revjakin poolsaarele renditud krundile esimesed kuus lindu. Need olid veel nii noored, et ei saanud aru, kes on isane ja kes emane. “Alles siis, kui tuli must sulestik, sain aru: isaseid on neli. Ning õpid jälgima, et tekiks perekonnad,” räägib Viktor Revjakin.
Isased läksid kaklema
Esimesed aastad ei möödunud paraku tagasilöökideta. “Üks lind hukkus, sest nad söövad kõike: kive, klaasi, kummi ja muud tervistkahjustavat. Sellele linnule klaas tegi sisemusele viga,” meenutab peremees.
Varsti läksid kaks isast karja perepea koha pärast kaklema. Lõpuks sai perepeaks emane, kellele allusid ka isased. Aastal 2011 vigastasid tundmatud kurjategijad jaanalinde ning enamus neist hukkus. “Šokk mulle ja kasvandikele. Nad ei söönud enam midagi. Linnud jäid väga kõhnaks,” lisab mees. Kurjategijad on kahjuks tänaseni tabamata.
Praegu on farmis kolm lindu: üks isane ja kaks emast. Kui Revjakin need mullu suvel Haapsalu farmist võttis, olid linnud 5-10 päeva vanad. “Beebid mis beebid: abitud ja neid tuli peaaegu lutiga toita,” meenutab ta.
Liikumine on vajalik
Aedikud on suured, sest linnud on pidevas liikumises. Peremees seletab, et nad ei tohigi paigal olla. “Paigal seistes ei liigu neil veri ning kopsud ei saa piisavalt õhku.”
Aedik on vajalik ka külastajate turvalisusele. Jaanalinnu jalahoop on väga ohtlik ning linnud hüppavad karateka kombel kuni poole meetri kõrgusele maapinnast.
Revjakin ütleb, et teda on üks lind kunagi löönud. Õnneks oli sai ta kausi ette ja hoop tabas jalgu. Pärast seda väldib ta aedikusse minekut ning toidab linde väljastpoolt.
Kuidas sooja kliimaga harjunud olevused Eesti talvele vastu peavad? Revjakin kinnitab, et külm liiga ei tee. Küll on ohtlikud niisked ja udused ilmad. Näiteks Siberi kuivas kliimas elavad linnud väga hästi. “Meil on palju niiskust. Erinevalt näiteks partidest pole jaanalinnu suled rasvased ning need tõmbavad vett ligi,” selgitab mees.
Pakri Straus on külastajate avatud maikuust kuni septembri lõpuni kell 10-19. Tuleval aastal plaanib peremees võtta ka mõned tibud. “Neid saab ka lähedalt vaadata. Noorte lindude sulestik on kirju nagu leopardil. Tibud on väga uudishimulikud, liikuvad ja sõbralikud,” ütleb ta. Tibul kulub ajani, mil sulestik muutub ehk lind hakkab täiskasvanuks saama, kaks kuni kolm aastat.
