1976. aastal arheoloog Vello Lõugase algatusel kaitse alla võetud Alasniidu kultusekivid mattusid järgnevate aastakümnete jooksul põõsaste, prügi ja väiksemate kivide alla. Eelmisel aastal teostatud energilised heakorrastustööd tekitasid jällegi teistpidi muret – ega ümbruse puhastamine kultusekividele kadu ei tähendanud?

23. märtsil tegi Aune Veersalu nimeline naisterahvas Facebooki gruppi Harku Valla Elanikud postituse: “Harku-Nõmmel, nüüdses Alasniidu elamurajoonis, asusid kaks kõrvutiolevat kultusekivi. Elamurajooni ehitustööde käigus kadus muinsuskaitsesilt ja kivide peale kuhjati ehitusprahti. Nüüd on ilmunud uus silt ja ümbrus puhastatud, tänud! Aga kuhu kadus teine kivi? See oli peaaegu vastu esimest, pikk ja madal, vasakul vist, kui ma valesti ei mäleta…”

Veersalu kahtlustas, et ehk polnud teine kivi “ametlikult kultusekivi, ehk juhtus midagi või sobis see kellegi aiatrolliks.” Naine mäletas, et varasemalt oli piirkonnas rabarberipõld. “Ja olid need kivid. Just see teine kivi, mis oli lame ja sile ja kus võis lebada ja rääkida enda, hingede ja jumalaga…”

Inimramm ei vii seda ära ju

Muinsuskaitseameti teatel on Alasniidul kultusekive tõepoolest kaks, ainult et nende vahe on 230 meetrit. Neist suurem, registrinumbriga 17531 korrastati kohaliku elaniku Sten-Erik Undi eestvedamisel.

Unt korrastas kivi 17531 ümbrust enda sõnul eelmise aasta augustis. “Enne oli põõsaste all rägastikus mingi suvaline kivihunnik koos euroaluste ja õllekastidega,” rääkis mees. Enamus hunniku kive jäi sinnasamasse, neid lihtsalt tõmmati kultusekivist natuke eemale kaarjaks valliks.

Mehis Maltsar Alasniidu väikese kultusekivi pealt ohverdamislohke otsimas. Fotod Andres Tohver 

Tööde järel sai koht korraliku teabesildi. Veersalu väidet, et minema viidi teine kultusekivi, eitas Unt kategooriliselt. “Kultusekivid on majasuurused. Inimramm ei vii seda ära ju. Isegi väikese traktoriga ei ole võimalik sellist kivi liigutada,” põhjendas ta Harju Elule.

Mehe arvates pikutas Veersalu omal ajal täiesti suvalise kivi peal. “Teine kaitsealaune kivi on Ellerheina tänaval,” väitis Unt. Selle, oluliselt väiksema kultusekivi registrinumber on 17530.

15 koormat prügi

Väiksema kultusekivi kõrval majas elab Mehis Maltsar. “Ega minu krunt lõpebki siin ära. See on avalik krunt, mis peaks olema munitsipaalmaa,” räägib ta kultusekivi ala kohta.

“Siin oli õudne kivihunnik ja prügihunnik. Ühesõnaga kõik, kes kunagi ehitasid, lükkasid oma vana mudru siia kokku. Siis see kasvas rohtu ega olnud ilus silmale vaadata,” meenutas Maltsar. Ta tellis väiksema kultusekivi ümbruse koristamise eelmise aasta hilissügisel.

“Siit veeti ära 15 veoautokoormat. Natukene jäi siia alles ka. Seda enam ei raatsinud maksta,” rääkis Maltsar. Allesjäänud väiksematest kividest ja mullast moodustati väiksema kultusekivi ümber poolkaarjas vall, mis meenutab maastiku kujundust suure kultusekivi juures.

Mõningase anakronismina on väiksema kultusekivi juures säilinud nõukaaegne roostes ja kulunud silt, mis annab teada: “Arheoloogiamälestis. Kultusekivid (2). I aastatuhat e.m.a. On riikliku kaitse all.”

“See on osa meie ajaloost. Siia ta kunagi pandi ja eks ta siia peab jääma,” arvas Maltsar.