Vahel tuled koju, ise higine ja märg, nägu mullakarva, riided porised, seljakott seljas raske nagu mitmepuudane pomm… Aga süda hüppab rõõmust – ära sai tehtud. Poolsada kilomeetrit, varustus seljas maha marsitud!
Nii mõtiskleb üks sihvakas ja sitke neiu, Harjumaa aasta 2020 kodutütar Kärt Roossaar. Ja meenutab möödunut: kodutütar sai temast 2012. aastal, kümneaastaselt, tollase klassijuhtaja õhutusel. Ja nüüd, Kiili valla kodutütarde rühma Imeline Aas liikmena on tal viimane aasta kodutütar olla – nii näeb ette reglement, kodutütreks saab olla kuni 18. eluaastani.
Kärt Roossaar oskab nende aastate eest saatusele ainult tänulik olla – mis sellest, et vahel on füüsiliselt raske olnud, mis sellest, et meditsiini elementaarteadmisi omandades on tulnud ka psüühiliselt raskeid momente üle elada, mis sellest, et vahel on ka veel hilistel õhtutundidel õpitud Kodutütarde organisatsiooni reegleid või meenutatud, mis ajalooõpetuses kodutütardele Eesti vabadusest räägitud. Sest ikkagi on kõik need pikad retked, iganädalased kogunemised, ühised laagrid teiste maakondade kodutütardega teeninud ühte eesmärki – saada teadlikuks kodanikuks, kes vajadusel võib nii kodu kaitsta kui lähedasi aidata.
”Raskeimad on muidugi retked, kus vahel kõnnime kuni 35 tundi ühtejutti, ilma magamata, õieti puhkamatagi, lahendades teel veel erinevaid ülesandeid, läbides takistusribasid,” räägib Kärt Roossaar. Toeks sellistel ettevõtmistel on muidugi teised retkekaaslased, aga ka kodused.
“Vanemad aitavad alati, sõidutavad mõnda kogunemispaika, tulevad vastu retkelt saabujale. Ja osalevad alati ka üritustel, kui ka vanematele kutse on,” räägib kodutütar toetajatest.
Imeline Aas
Põnevaimaks peab Kärt Roossaar aga erinevaid laagreid, mis kevadel, suvel, sügisel ja talvel, igal aastaajal, kodutütardele korraldatakse. Seal, elades välitingimustes, õpivad kodutütred kõige erinevamaid teadmisi, alates sellest, kuidas karmides välitingimustes ellu jääda, nappides oludes söönuks saada, tuld teha, aga ka iseendale ja kaaslastele lihtsamat arstiabi anda. Vahel käivad kodutütred ka külas Läti, Leedu, Rootsi, Soome või isegi Inglismaa aatekaaslastel.
Argised on muidugi iganädalased koondused, mis Kiili kodutütardel toimuvad reeglina kord nädalas.
“Praegu on Kiili rühma juht – Kiili rühma kuulub 31, Harjumaal tegutseb ligi 300 kodutütart – Aivar Aas välimissioonil. Selle pärast toimuvad ka koondused harvemini,” selgitab neiu.
“Meie rühma juht on Aivar Aas ja üks ilus, nagu kodutütarde jaoks loodud laul on “Imeline aas”. Ühendasime nimevalikul siis laulu ja nime,” avab kodutütar ka põhjuse, miks on nende rühma nimi just Imeline Aas.
Teine kodu
Küsimuse üle, kas tal tulevikus – Kiilis kooliteed alustanud Kärt õpib praegu Tallinna Kadrioru Saksa Gümnaasiumi 11. klassis – on plaanis minna kaitseväkke või mõnda sõjakooli, mõtleb sportlik neiu kaua.
“Ei,” on lõpuks kindel vastus. Aga Kaitseliidu või Naiskodukaitsega tahab ta jääda kindlasti seotuks.
“Kodutütarde organisatsioon on mu teine kodu olnud – olles mulle nii palju andnud, elu rikkamaks teinud. Ja kodu ei saa ju lihtsalt hüljata,” põhjendab Kärt lihtsalt. Pealegi – kodutütarde hulgas on tal palju sõpru, mõttekaaslasi. Ei saa ju ka sõpru lihtsalt hüljata.
“Ei oskagi öelda, kas mul on rohkem sõbrannasid klassikaaslaste, kergejõustiku treeninggrupis või hoopis kodutütarde hulgas,” mõtiskleb suhtlemisaldis Kärt Roossaar.
Kas sel ongi aga tähtsust. Küllap on tähtis, et sõbad raskel momendil toeks oleksid ja rõõmuhetkel rõõmu jagaksid. Kärt Roossaar usub, et tema sõbrad just sellised ongi.
