Kaheksa kuud Aafrikas, Keenias ja Ugandas vabatahtlikuna tegutsenud Eve Kislov on kogeda jõudnud nii Musta Mandri tulist päikest kui kottpimedaid öid. Ja jagab kogetut Harju Elu lugejatega.

„Viimased kolm aastat unistasin vabatahtlikuna tööle asumisest kuskil eksootilises piirkonnas. Tundsin, et on vaja uusi väljakutseid, elu kulges liiga rööpaid mööda. Ja kui MTÜ Mondo (Mondo on globaalse ebavõrdsuse likvideerimisele keskendunud organisatsioon, mis tegutseb 13 riigis – toim.) selle võimaluse mulle välja pakkus, ei kõhelnud ma tundigi, olin kohe nõus sõitma Keeniasse käsitööpetajaks,“ meenutab Eve Kislov vabatahtlikuks saamist.

Pagasiks Aafrikasse sõidul oli Evel kaks diplomit – nõukogude ajal saadud käsitööõpetaja ja uuel ajal saadud Tartu ülikooli juristidiplom. „Et olin 20 aastat töötanud juristina, siis tahtsin midagi muud. Tahtsin olla jälle käsitööõpetaja,“ naerab Eve oma nakkavat naeru.

Aafrikas Eesti moodi asjad ei käi

„Pidin Keenias Mondo partnerorganisatsiooniga kontakti võtma, kokku leppima, kus piirkonnas ja keda õpetama hakkan, neile oma plaanidest rääkima,“ meenutab vabatahtlik. Esimesena sattus talle õmblusgrupp, keda seal nimetati rätsepateks. „Rätsepaks nimetamine oli väga tinglik, sest nad oskasid väga kaudseid töövõtteid, ka masinad olid ligadi-logadi,“ meenutab õpetaja, keda Mondo tava kohaselt kutsutakse eksperdiks.

Rätsepate gruppi kuulusid nii mehed kui naised. „Keenia rätsepagrupp ei kogunenud kohe. See tegi küll hinge haigeks. Mina tulen oma teadmiste ja kogemustega siia Aafrikasse maailma parandama, aga see ei huvita kedagi,“ muigab nüüd Eve.

See juhtus Shiandas, ühes tõsises külas, kus kanade ja kitsede vahel elab majahurtsikutes 30 000 inimest. Kõik nad teevad midagi, hommikul lähevad kuhugi, aga midagi ei toimu. „Täiesti sürrealistlik maailm, mida on huvitav jälgida,“ meenutab ekspert oma esimest kogemust Aafrikas.

Kangekaelne vabatahtlik ei jätnud jonni, otsis ise kaks gruppi kokku ja hakkas neile hoopis heegeldamist õpetama. „Eks seegi oli natukene „sürr“, nad ju inglise keelt reeglina ei räägi. Näitasin lihtsalt ette, kuidas heegeldamine käib. Esimesed tööd olid sellised, et mul pole kolmanda klassi tüdrukud ka midagi sellist teinud. Lõpuks saime mõne toote ikka valmis,“ on õpetaja õpilaste üle uhke.

Õppetunnid toimusid õues, palmi all, koduloomade ja laste piiramisrõngas. Ja naiste pideva jutuvada saatel. Kui õppijaid ootamatu paduvihm tabas, siis ega kuhugi minna polnudki, majadel seal aknaid tavaliselt ei ole.

Enim jäid õpetajale sellest heegeldajate grupist meelde kaks vanaprouat, kes nägid välja nagu 100aastased. „Tegelikult olid nad ehk 60,“ naerab Eve. Välimus on petlik. Eriti tõmmudel naistel.

„Eks ma tegelikult pakkusin igale grupile ise asju. Vestlesin inimestega, arutasime, siis alustasime käsitööga. Kui nad olid heegeldamise selgeks saanud, tulid nad mind isiklikult tänama,“ meenutab õpetaja heldimusega.

Midagi ekstreemset?

„Valge inimene mõtleb musta Aafrikasse sõites, et kindlasti juhtub midagi väga ekstreemset. Tegelikult mul midagi väga erilist juhtunut ei ole,“ arutleb Eve Kislov. „Aga üht teist harjumatut ikka. Näiteks see, et ma olen enamikest vabatahtlikest pea kaks korda vanem. Teised vabatahtlikud on minu laste vanused,“ hakkab ta naerma.

Harjumatu on valgele inimesele seegi, et hommikul jooksma minna ei saa. Kõik kohad on boda-boda‘sid ehk mootorrattaid täis. Sõidavad kõrvale ja ette. Mõned tahavad lihtsalt katsuda mzungu‘t, valget inimest. Mõned arvavad aga, et valge inimene on kõndiv rahakott.

„Kas abieluettepanekuid on mulle tehtud? Huvitaval kombel on püüdnud mu kätt paludes südant võita just moslemi mehed, kuigi neid on siin vähemus, ehk 20 protsenti,“ naerab Eve. Miks just moslemi mehed, seda ta seletada ei oska.

Elada tuli seal vabatahtlikele mõeldud keskustes. „Ugandas – see oli pealinn Kampala külje all – elasime suures majas nagu puhkekodus, kus igaühel oli oma tuba, ühiseks kasutamiseks veel köök ja puhkeruumid. Kui prantsuse keelt kõnelevad vabatahtlikud hakkasid seal öösiti omakeskis maailma parandama, ega siis magada ei saanud,“ meenutab Eve. Keenias oli elamiseks aga oma majake.

Harjumatu oli seegi, et Ugandas tuli ühe õppegrupi – üldse oli seal tal neid kolm – juurde sõita bussiga 11 tundi. „See õpperühm asus riigi äärealal, päris ebola tsentri lähedal,“ meenutab Eve.

Kirikus näidati filmi Ukrainast

„Keenias, Sihandas, käisin emadepäeval kirikus. Jumalateenistus kestab seal kolm tundi. Sellest kolmveerand tundi näidati videofilmi Vene-Ukraina sõjast. See oli minu jaoks kummastav: kirik – video ja sõda. Aga inimeste olemusest oli kohe aru saada, kelle poolt nad olid. Aafrika rahvad on väga agressori vastu,“ räägib Eve.

Seda, et ta Aafrikasse vabatahtlikuks läks, pole Eve hetkekski kahetsenud. Kuigi vahel on raske olnud, koduigatsus on peale tulnud.

„See oli täiesti ainulaadne kogemus. Hea meelega olen nõus oma kogemusi ka teeõhtutel jagama,“ ütleb Eve. Võrratu tee, mida Aafrikas juuakse, on kisubi ehk sidrunheina tee, mis kasvab Ugandas igas koduaias.

Eve Kislov, vabatahtlik Maardust, tuleb planeeritust varem ehk oktoobri lõpuks koju tagasi just ebola viirusohu pärast. Üks linn Ugandas on viiruse tõkestamiseks juba suletud.