Neljapäeval, 24. jaanuaril, läks Vasalemma aleviku lähedasest Lemmaru külast kaduma 84-aastane Jüri Klesment. Sõitis autoga kodunt välja, kanamunadega kauplema, ja enam tagasi ei tulnud. Järgmise päeva õhtul Jüri leiti. Linnulennult Vasalemma aleviku servast 400 meetri kauguselt metsast. Surnuna.

“Isal oli kombeks teha nädalas paar korda autoga tiir aleviku peal, viia mõnele tuttavale kanamune. See oli tema tegevus – pidas kanu ja müüs mune,” kõneleb Jüri tütar Merike.

See päev algas Lemmarus elava pere jaoks tavaliselt: Merike ja ta elukaaslane läksid hommikul tööle, pere vanim liige, Jüri, jäi üksinda koju oma toimetusi toimetama.

“Kui mu sõber kell kaks päeval koju jõudis, siis isa kodus enam polnud, nii et enne kahte oli ta rooli istunud ja sõitma läinud,” meenutab Merike. Kui tütar õhtul kell kaheksa töölt koju jõudis, polnud isa ikka veel kodus.

“Tavaliselt oli ta hiljemalt viieks alati kodus, kanad tahavad söötmist,” kõneleb tütar isa harjumustest. Kuna kell aga kulges, isa ikka veel ei tulnud, otsustas Merike politseisse helistada. Kell oli 20.35.
Politseipatrull oligi peatselt Vasalemmas, kadunud mehe omastega vestlemas.

“Küsiti kõikvõimalikkke küsimusi, taheti teada isa harjumusi, uuriti tuttavate kohta, taheti teada kus ta käis, kellega kohtus…” meenutab Merike seda põhjalikku õhtust vestlust.

Politsei hakkaski kohe otsingutega pihta. Ka Merike ise istus autosse, appi otsima tulid ka läheduses elavad sugulased, koos sõideti läbi Rummu karjääri ümbrus ja veel mõned tuntud-teatud kohad, kuhu isa võis suunduda.

“Kui palju politsei sel ööl otsimisega tegeles, ma ei tea, meie lõpetasime õige varsti: sõitsime tuntud kohad ja käidavad teed läbi – ei leidnud mingit märki isa autost. Kui oleksime leidnud auto, punase Peugeoti, oleksime tõenäoliselt leidnud ka isa – isa käis karguga ja tõenäoliselt kaugele ta autost poleks jõudnud. Kuskile metsasihile või täistuisanud metsateele me otsima ei läinud – isa auto, Peugeot 206, oli selleks liiga väike, väikeste ratastega, et paksu lumega metsateel ringi sõita,” arutleb Merike.

Ka politsei ei leidnud sel ööl, 24. jaanuari ööl vastu 25ndat midagi ega kedagi. Ööseks lubas ilmajaam Lääne-Eestis 10 kraadi külma.

Väike vahelepõige

Läinud aasta 12. oktoobri Harju Elu avaldas loo kodust Naage külas 20. septembril lahkunud 81-aastasest Illa-Koidulast, kes leiti alles neljandal päeval sealtsamast kodu lähedalt – siis, kui politsei oli juba otsingud lõpetanud… Leidjateks olid SA Kadunud Operatiivsete Otsingute Grupi (OPEROG) vabatahtlikud otsijad.

“Lääne-Harju jaoskonnas ei ole just palju patrulle, piirkond on üldistatult Padiselt Koseni ja ka kõige parema tahtmise juures ei saa välijuht kõiki patrulle Vasalemma-Rummu piirkonda koondada,” kommenteerib jaanuarikuu juhtumit SA juhataja Aare Rüütel. Ja jätkab: “Lääne-Harju politsei teab meid väga hästi – me olime eelmisel aastal Keila-Joal korduvalt Antoninat otsinud, me leidsime septembris Vääna-Jõesuu lähedalt Naagelt Illa-Koidula, keda nad ei leidnud ja otsingu lõpetasid, nii et puhtalt nende kahe otsingu põhjal peaks olema igale Lääne-Harju politseinikule teada, et me oleme olemas ja võimelised otsima õhtul ja öösel, kaasaarvatud otsima autot. Kui siiski välijuht tõesti ei tea, keda lisajõuna rakendada auto otsimisel, siis ta võinuks helistada operatiivjuhile ja küsida nõu. Aga nad kumbki, ei välijuht ega operatiivjuht, ei teinud seda.”

Ööst sai jälle hommik, hommikust tasapisi päev. Aga ei hommik ega päev ei olnud õhtust ega ööst targemad. Kell 9.45 väljastas politsei ametliku pressiteate Jüri Klesmeti kadumise kohta. Siis hakkasid Vasalemma aleviku ja selle lähiümbruse kohal tiirutama kopterid, algul politsei- ja piirivalve, siis kaitsejõudude kopter.

Tulemuseta otsing

“Minul oli vaba päev, sõitsin isa otsides ringi, käisin Padise pool, siis liikusin Kernu suunas. Ei midagi,” kõneleb kadunud Jüri tütar Merike.

“Kui politsei pressiteadet nägime, riputasime selle ka oma kodulehele – meil on päris palju jälgijaid,” räägib Aare Rüütel.

“Minul on üks sihtasutuse Kadunud otsija sotsiaalmeedias sõbraks. Tema postitust kadunud Jürist nähes kõnelesin sellest ka Egonile, oma mehele, kes oli töölt tulnud ja hakkas koertega metsa jalutama minema,” kõneleb Vasalemma aleviku elanik Tiia Mõek.

Egon Mõek siirduski Bella ja Bossega igaõhtusele ringkäigule. Koerad jooksutatud, hakkas mees metsasihti pidi koju tagasi pöörduma, kui märkas hämarduvas õhtus lumme kinni jäänud pisikest punast autot. Ehk ongi see kadunud mehe auto, käis mehel peast läbi. Telefoniga tehtud pildi läkitas ta oma abikaasa Tiiale, kes helistas SA Kadunud juhile Aare Rüütlile. See oli õhtul kell 17.02. Mõne minuti pärast teadis ka juba politsei, et kadunud auto on leitud.

“Politsei oli väga kiirest kohal. Mina jõudsin sumbata läbi lume leitud auto juurest paarsada meetrit aleviku serva, kuhu ulatus lumesaha poolt lahtilükatud autotee, kui politsei oligi mul vastas. Koos läksime tagasi, metsa eksinud auto juurde.Sealt polnud politseil enam keeruline auto juurest jälgi pidi kadunud Jürile järele minna. Rada oli selgesti nähtav.”

“Sumpasime paarsada meetrit, siis ta ühelt ATVde poolt sissesõidetud metsarajalt leidsimegi, alguses kargu ja labida, siis kindad ja mütsi, lõpuks mehe enda – lamas suure kuuse all külili maas,” mäletab Egon Mõek seda kurba õhtupoolikut hämara metsa all.

Küsimused jäävad

Jüri Klesmenti surnukeha on leitud, politsei vägivalla tundemärke ei täheldanud.

Ometigi on mitmeid küsimusi õhus: kuidas läbis Jüri Klesment oma pisikese Peugeotiga mitusada meetrit lumisel metsasihil, kus teoreetiliselt võiks sõita vaid ATV või äärmisel juhul võimsa maastikuautoga; miks hakkas autoga lõpuks lumme kini jäänud mees liikuma läbi metsa vastassuunas, mitte auto jälgi pidi aleviku poole tagasi?

Ja olulisim küsimus: miks ei kaasanud politsei järjekordselt SA Kadunud OPEROGi otsijaid?

KOMMENTAAR
Veiko Randlaine, Lääne-Harju politseijaoskonna juht

Jüri kadumisest anti teada 24. jaanuari õhtul. Politseinikud kontrollisid esialgu mehe elukohta ja selle ümbrust, sest kogutud infole tuginedes oli teada, et mees on autoga, üldjuhul kodust kaugele ei lähe ning pimedas sõita ei eelista. Piirkonda aitasid politseinikel kontrollida ka mehe lähedased. Lisaks tegevustele kohapeal helistati läbi takso- ja turvafirmad ning kontrolliti haiglaid. Järgmisel päeval võeti lisaks patrullidele appi kopter ning laiendati otsingu ala Lääne-Harju vallas. Teavitasime mehe kadumisest lisaks avalikkusele ka kohalikku jahiseltsi, et nad hoiaksid silmad lahti juhuks kui näevad kirjeldusele vastavat sõidukit.

25. jaanuaril kella 17 ajal leidis Jüri auto ning mehe surnukeha juhuslik mööduja. Auto oli piirkonnas, mille oli üle kontrollinud ka kopter ning seal kandis olid ka politseinikud otsinguid läbi viinud. Auto oli kõrvalteel, mis oli esialgsest otsingualast veidi eemal. Arvame, et mees oli sõidukiga kõrvalisel teel lumme kinni jäänud ning üritanud jalgsi edasi liikuda. Ilmad olid külmad, lund sadanud ning kõrges eas mehe surnukehal olid viited alajahtumisele.

Vabatahtlike kaasamine maastikuotsingutesse on politseioperatsiooni juhtiva politseiametniku otsus ega saa toimuda juhuslikult. Selleks kaasatakse vabatahtlikud lisaks politseiametnikele ning otsingutegevused toimuvad koordineeritult ja politsei poolt juhituna. Vastasel juhul võib juhtuda, et otsijatest saavad otsitavad.

Kas ja millal maastikuotsinguid käima lükata, kui suur ressurss kaasata, millist ala läbi kammida ning kõik teised olulised otsused sõltuvad konkreetsest sündmusest. Selleks analüüsivad politseinikud kadunud inimese kohta kogutud infot, võimalikke kadumise motiivide ja varasemat käitumismustrit. Samuti sõltuvad politseilised tegevused sellest, millised piirkonnas otsingud toimuvad, kas näiteks linnas või metsas. Igas piirkonnas ei saa ja ei ole mõistlik maastikuotsingut läbi viia. Vabatahtlikud olid antud juhul informeeritud ja valmisolekus, kuid meil ei olnud konkreetset maastikuotsingute ala, mistõttu viisime läbi teisi tegevusi mehe leidmiseks.

See telefonifoto juhatas politsei esmalt auto ja siis kadunud inimese jälile. Foto Egon Mõek