Välispoliitilisi uudiseid tuleb uksest ja aknast – Ukrainast, USA-st ja Venemaalt. Paraku valdavalt mitte häid. Mis oli viimane hea uudis, mis teid enim kõnetas, Kadri Simson?
Valdavalt häid emotsioone andis mulle märtsi alguses toimunud Londoni tippkohtumine, kus olid kohal paljud Euroopa valitsusjuhid, aga ka Türgi esindaja ja Kanada peaminister, ehk kõik olulisimad NATO liikmed, jättes USA kõrvale. Euroopa Liitu esindas Ursula von der Leyen. Selle seltskonna kohtumiselt president Volodõmõr Zelenskõiga kõlas selge sõnum: sõltumata president Donald Trumpi otsustest ajavad NATO teised liikmed seekord iseseisvat poliitikat. Rõõmustas see just paralleeli tõttu viie aasta taguse ajaga, mil USA tõmbas suhteliselt lühikese etteütlemisega oma väed välja Afganistanist. Siis ei öelnud teised liitlased midagi iseseisvalt, jätsid peale 20-aastast panustamist Afganistani Talibani meelevalda.
See Londoni kohtumine on aga sõnum ülejäänud maailmale – ka USA-le –, et me ajame seda poliitikat, millesse me usume. Euroopa Liidus elab ikkagi 450 miljonit inimest, koos Suurbritanniaga üle 500 miljoni, meid on rohkem kui USA-s ja märkimisväärselt rohkem kui Venemaal, kus erinevatel põhjustel rahvaarv kiiresti kahaneb.
Eestil on kõrge esindaja Euroopa Liidus, Euroopa välisministriks tituleeritud Kaja Kallas. Ometigi pole ta pildis. Kas oleme liiga väike riik, et inimene Eestist oleks kõrges rahvusvahelises mängus tõsiselt võetav?
Ukrainas toimuv on esimese järgu kriis. Selle lahendamise on enda peale võtnud valitsusjuhid, ka Euroopa Komisjon on esindatud kõrgeimal tasemel eesotsas Ursula von der Leyeni ja Antonio Costaga. Sellepärast pole ka Kallas pidevalt pildil.
Teine aspekt on see, et Kaja Kallas ei saa rääkida omaenda parima arusaamise järgi. Ta saab välja öelda arvamuse, mille taga on 27 välisministri konsensuslik otsus.
„Täna sai selgeks, et vaba maailm vajab uut liidrit. Meie, eurooplaste ülesanne on võtta see väljakutse,“ kirjutas Kaja Kallas 1. märtsil sotsiaalmeedias. Vaevalt see üleskutse tal 27 välisministriga kooskõlastatud oli?
Eks see oli tema esimene emotsioon peale Trumpi ja Zelenskõi ebaõnnestunud läbirääkimisi Ovaalsaalis. Selline avaldus võib muidugi nii mõnegi ukse talle transatlantilistel kõnelustel suletuks jätta. Kuulates samas, mida USA poliitikud endale välja öelda võtavad, tunnistades järgmisel päeval, et nad ei mäleta öeldut, siis… Ehk tuleb meil nendega rääkides valida nende endi keel. Mina ei usu, et Kaja Kallasele sellest väljaütlemisest tööalaselt midagi väga vasakule läheb.
Kõik USA poliitika asjatundjad väljaspool USA-d, aga ka USA-s endas on hämmastunud, kui kiiresti on võimalik lammutada ühe pikkade tugevate traditsioonidega demokraatia võimustruktuurid. Kuidas Trump, minnes mööda senatist ja kongressist, on mehitanud just jõustruktuuride juhid oma äranägemise järgi.
Samas kõige hullemat pole juhtunud – pärast mõnepäevast katkestust taastas USA oma relvaabi taas Ukrainale. Millest see kõneleb?
Mulle tundub, et relvaabi äravõtmine oli Ukrainalt väljapressimine, mis toimus telelavastusena kogu maailma ees. Partneriga nii ei käituta. Aga et relvaabi taastus – eks relvaärimeestel ole Valges Majas omad huvid ja tugevad lobistid, see on väga suur äri. Mis aga meile tähtsaim – USA selline käitumine peab olema Euroopa Liidule samasugune õppetund, nagu oli ainult Venemaa energiakandjatest sõltuvusse jäämine. Euroopa Liit leidis väljapääsu Vene energia nõiaringist. Praegu tegeldakse von der Leyeni tasemel ka kaitsetööstuses autonoomia saavutamisega. Lihtne ega kiire see protsess ei ole. Kaitseküsimused on seni olnud iga riigi enda pädevuses.
Töötasite Brüsselis Euroopa Komisjoni energiavolinikuna viis aastat. Kas seal Euroopa kõrgeima energiaametnikuna polnud hoomatav, mis vigu koduse Eesti energiamajanduse juhtimisel tehakse? Oleme energiat eksportivast riigist saanud energiat importivaks riigiks, meie elekter on pea kõige kallim Euroopas.
Alustasin energiavolinikuna tööd ajal, kui Eesti koos lähisnaabritega ostis palju energiat Venemaalt ja Valgevenest. Venemaa otsustas aga energiaturuga manipuleerima hakata, näiteks ei müünud ta enam maagaasi – Soome oli mäletatavasti esimene, kes selle all kannatas – ja siis lõpetas meile ka elektrimüügi. Eesti, Läti ja Leedu said olukorras, kus suur kogus energiat 2020. aastal turult kadus, siiski hakkama. Venemaalt jäi siis Baltimaadel saamata neli teravatt-tundi elektrienergiat ehk pool Eestile vajaminevast kogusest. Meie, kolm Balti riiki koos Soomega saime hakkama, elektritõrkeid varustamisel ei esinenud. See on selle loo positiivne pool. Halb on see, et järgnes hinnatõus.
… ja Eestis muutus elekter üheks kõige kallimaks Euroopas!
Oma viieaastase kogemusega Euroopa energiakomisjoni eesotsas võin öelda, et pole riiki, kus ei arvata, et just neil on kõige kallim energia Euroopa Liidus. Ainult norrakad, rootslased ja soomlased ei arva seda, kuna nende energia ongi odav.
Eesti elektrihinna määrab suuresti börsihind, kus on tipuhinnad. Võttes aluseks ülemise tipuhinna, võime tõesti tõdeda, et kuskil Euroopas pole nii kõrget tunnihinda olnud kui meil siin Eestis. Samas on Euroopas palju kodutarbijaid, kes on fikseeritud hindadel. Ja nende fikseeritud hinnad on kallimad kui Eesti operaatorite pakutavad fikseeritud hinnad.
Ja sellest hoolimata ei minda teistes Euroopa riikides üle börsihindadele?
Vanas Euroopas on veel palju riike, kus majapidamistes pole elektritarbimise arvestamisel kaugarvesteid. Kui pole neid, pole võimalust valida ka börsihinda. Eesti elektrisüsteem on Euroopa vanadest riikidest arengus ette jõudnud. Samas elame praegu hübriidsõja tingimustes. Kui meie EstLink 2 oleks terve, oleks Eestis ka elektri börsihind odavam. Soomel, Rootsil ja Norral on võimekus varustada odava elektriga mitte ainult Baltimaid, aga ka Saksamaad.
Ma väga loodan, et EstLink 2 saab peagi korda ja kolmanda kaabli ehitusel mõeldakse, kuidas seda kaitsta mitte ainult hooletute laevnike, vaid igasuguste ohtude eest.
Ometigi on meil omad põlevkivijaamad.
Põlevkivijaamad igal hetkel kalli süsinikheite tõttu turule ei pääse, sest tarbija tahab börsilt odavaima hinnaga elektrit osta. Põlevkivijaamad tuleb aga käigus hoida selleks momendiks, kui tuule- ja päikesejaamad meie tarbimist ei kata. Siinjuures on hästi oluline, et Eesti otsustas lõpuks kasutada võimsusmehhanismi. Näiteks Poola on oma kivisöejaamad sellele mehhanismile viinud. See tähendab, et põlevkivijaamu saab hoida reservis varustuskindluse tagamiseks, kattes kulud riigi abiga. Nii on selle nüüd ka Eesti valitsus vormistanud ja Euroopa Komisjon on selle heaks kiitnud.
Eelmises Harju Elus oli pikem intervjuu kauaaegse Teaduste Akadeemia juures tegutseva energianõukogu esimehe Arvi Hamburgiga. Üks tema seisukohti oli, et kuni meil pole aatomelektrijaama, peaksid töötama põlevkivijaamad. Mida arvate teie?
Võimalusi tuumajaama ehitamiseks on erinevaid, ka Eestis on nende üle vaieldud palju – kas otsustada sellise kasuks, mida on juba varem ehitatud, mille tehnoloogia läbi proovitud. Seni on rohkem kõlama jäänud uue konteinertehnoloogia pooldajate hääl. Euroopa Komisjon siin mingit otsust ei langeta, kuna komisjon on neutraalne tehnoloogiate suhtes. Mina aga ei riskiks Eestisse ehitada tuumajaama, mille tehnoloogia pole veel praktikas läbi proovitud.
Hoiatavaks näiteks on meile siin naabrite tuumajaama, Olkiluoto kolmanda reaktori ehitamine, mis läks arvestatust kolm korda kallimaks ja mille ehitamine venis planeeritust pea kümme aastat pikemaks.
Lisaks peame ühiskonnana mõtlema ka kaasnevatele kuludele. Kes on need spetsialistid, kes jaama hakkavad opereerima, me peame nad välismaal alles välja koolitama. Ka need inimesed, kes hakkavad tööle loodavas tuumaagentuuris, et tagada tuumaenergia ohutus, tuleb välja koolitada. Koolituskulusid ei võta ükski eraettevõte enda kanda. Kuhu ladustame tuumajäätmed, meil pole sellist kümneid miljoneid maksvat jäätmejaama. Tuumajaamaga kaasneb hulk probleeme.
Saan aru, et teie olete tuumajaama suhtes skeptiline?
Maailmas ja ka Euroopas on teisigi moodsaid tehnoloogiaid peale moodultuumajaama. Näiteks süsiniku tööstuslik püüdmine. Euroopa Liidu vahenditega toetasime süsiniku kristalliliseks muundamise tehnoloogia rajamist Islandil. Euroopa innovatsioonifond rahastas ka Taani suurima saastaja, tsemenditehase süsinikupüüdurite ehitamist. Ka Eestis peaksime mõtlema, kas panna kõik munad ühte korvi, ehitada tuumajaam ja hakata tulevikus importima tuumakütust, uraani ei tea kust, või soetada sama innovatiivne süsiniku püüdmise ja kristalliseerimise tehnoloogia. Ja panna püüdurid meie põlevkivijaamadele, mis tuleb ajakohastada. Energiatootmisel jäägina tekkivat põlevkivituhka meil juba osaliselt kasutada osatakse.
Kui Eesti valitsus tahab ühiskonna raha panna tulevikutehnoloogiasse, mis hakkab meie elu mõjutama aastakümneteks, peab ühiskond ühiselt kaaluma, mis on see tehnoloogia, millesse investeerida.
Kui Eesti valitsus tahab ühiskonna raha panna tulevikutehnoloogiasse, mis hakkab meie elu mõjutama aastakümneteks, peab ühiskond ühiselt kaaluma, mis on see tehnoloogia, millesse investeerida. See ei tohi olla ainult ühe valitsuse otsustada, see peab olema laiapindsem otsus.
Teie volituste lõppemisest Euroopa Komisjoni energeetikavolinikuna on möödas juba rohkem kui pool aastat. Millega tegelete?
Töötan USA Columbia ülikooli globaalpoliitika keskuses külalisprofessorina, loengud toimuvad valdavalt Zoomis, aga vahel pendeldan ka New Yorgi vahet.
Arvestades teie suuri kogemusi nii kohalikus kui ka globaalpoliitikas, siis – kas pole jälle tulnud tahtmist kaasa lüüa? Pealegi – sügisel on juba valimised, Pärnus jäi teil nii mõnigi asi pooleli. Kas olete Pärnust lennanud kuhugi? Või sealsel lennuväljal maandunud?
Aastal 2016, mil Keskerakond eesotsas Jüri Ratasega valitsuskoalitsiooni moodustas, sai Pärnu lennuväljalt lennata vaid Ruhnu saarele. Ka oli Pärnul vilets raudteeühendus, Lelle jaamast Pärnu poole muutus tee ohtlikuks. Minu ettepanek loodavale koalitsioonile oli, et leiame võimaluse see raudteeosa korda teha. Ettepanekut pidasid ebamõistlikuks nii tollane Pärnu linnapea kui ka Pärnu omavalitsusliidu juhid. Nende vastuargument oli, et Rail Baltic on ehitamisel. Nii kulutasime 20 miljonit lennuvälja arendamiseks, kuna ka paljud kohalikud ettevõtjad olid nõus seda toetama, et Pärnus turismi arendada. Nüüd tegutseb lennuväli vahelduva eduga. Viimane hea uudis oli, et sealses angaaris hakatakse lennukeid remontima.
Kas te pole kaalunud pärast Keskerakonnast lahkumist mõne teise erakonnaga ühineda?
Eesti poliitikas uuesti kaasa löömine tähendaks jälle alumiselt pulgalt alustamist. Elus on aga teisigi olulisi ja huvitavaid ameteid poliitiku oma kõrval. Arvan, et mina olen oma panuse Eesti poliitikasse andnud.
