Aasta alguses jahmatas maailma uudisteagentuur Reuters oma sõnumiga: Ameerika Ühendriikides siirati 57-aastasele mehele esimest korda ajaloos geneetiliselt modifitseeritud sea süda. Arstide teatel tunneb patsient end hästi.

Operatsiooni tegi Marylandi meditsiiniülikooli meeskond. Haige südamega mehele siirati geneetiliselt modifitseeritud sea süda, mis on esimene sellelaadne operatsioon, vahendas Reuters 11. jaanuaril.

Samal ajal jõudis avalikkuse ette teinegi vähemalt sama jahmatav teade: esimese inimesena maailmas sai õlgadest saati uued käed islandlane Guðmundar Felix Grétarssonari. See operatsioon toimus Prantsusmaal.

Vastab SA TÜ Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall.

Tundub, et ka kõige keerukamad, kõige uskumatumad operatsioonid on saamas igapäevaseks. Millised on need kolm formuleeringut, millega saaks elundite siirdamise arengut viimastel aastatel kõige paremini iseloomustada?

Esmalt alternatiivide otsimine inimelunditele: 3D-printimine, bioonilised ehk tehiselundid, geenmuundatud loomadelt pärinevad elundid, embrüonaalsetest tüvirakkudest kasvatatud elundid.

Teiseks personaliseeritud ravi: järjest põhjalikumad testid elundite sobitamisel ehk parima võimaliku retsipiendi väljavalimisel, isikupõhised, geneetilistel uuringutel põhinevad raviskeemid siirdamise järel.

Eesti kontekstis rääkides, siis alates 2017. aastast kuulub Eesti Põhjamaid (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island) ühendavasse elundivahetusorganisatsiooni Scandiatransplant. See tähendab, et meid on tunnustatud kui võrdset partnerit ja see on andnud varasemast paremaid ja kiiremaid ravivõimalusi väikelastele, samuti neile patsientidele, kes on vajanud kas erakorralist või korduvat elundisiirdamist.

Kas Eesti meditsiiniteadlased löövad ka kaasa siirdamisalastes uuringutes?

Otseselt mitte, Eestis on siirdamiste ja inimeste arvud nii väikesed, et see pole võimalik.

Põhiliselt on need USA suured teaduskeskused, kes selle suuna uuringutega tegelevad. Põhjamaadest tegeletakse uuringutega mingil määral Rootsis Göteborgi ülikoolis.

Kui palju on hetkel Eestis neid inimesi, kellele on siirdatud süda?

Eesti-Soome koostöö raames on siiratud 14 südant. Esimene süda, millega inimene praegugi elab, siirati aastal 2015. Aga veel kauem on elanud naine, kes sai Itaalias võõra südame – tal tekkis südamepuudulikkus Itaalias viibides. See juhtus rohkem kui kümme aastat tagasi.

Nii et tõenäosus, et inimene võib ka siiratud südamega elada, on üsnagi suur?

Kindlasti. Kui lootust poleks, siis me neid operatsioone ei teeks.

Kui palju üks siirdamisoperatsioon maksab?

Neeru siirdamine maksab 20 000, maksa 40 000, kõhunäärme 30 000, kopsude siirdamine 50 000 eurot. Südame siirdamise hinda ei oska öelda, need arved liiguvad läbi Soome haigekassa.

Kui palju on Eestis hetkel elundisiirdamist vajavaid patsiente?

Tänase seisuga on elundisiirdamise ootelehel 71 patsienti – neist 43 ootab neeru, kaheksa neeru ja kõhunääret, üks neeru ja maksa, üks kõhunääret, seitse maksa, kuus kopse ja viis südant (siirdamiseks Soomes koostöös Helsingi südamesiirdamiskeskusega).

Kust reeglina tulevad vajalikud elundid?

Enamik doonorelundeid saadakse surnud isikutelt. Seejuures Eestis ainult neilt, kellel trauma või haiguse tagajärjel tekib raske ajukahjustus ehk ajusurm (peaaju funktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine), mitmel pool mujal kasutatakse ka selliseid surnuid, kelle surm tekkis vereringe seiskumise tõttu. Väiksem osa elus inimestelt (Eestis ainult neerud ja sedagi vaid geneetilise või emotsionaalse sideme olemasolul retsipiendiga, mis moodustab 10% neerusiirdamistest). Mujal maailmas siiratakse elusdoonoritelt ka kopsusagaraid, maksa- ja soolesegmente, emakat, pankrease kude jne.

Kus tehakse meie inimeste operatsioonid, Eestis või mujal?

Südamesiirdamised tehakse Soomes. Väikelaste siirdamised Soomes või Rootsis. Kõik muud elundisiirdamised (kops, maks, kõhunääre, neer), sh ka suurematele lastele tehakse Tartus.

Kuidas saab tavaline inimene soovi korral elundidoonorlusele kaasa aidata?

Kuni raske elundipuudulikkusega patsientide elude päästmiseks pole muud reaalset alternatiivi kui inimelundite siirdamine, siis on kõigist elunditest puudus. Ja mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Seetõttu ongi oluline tõsta elanikkonna teadlikkust ja saavutada olukord, et iga Eestis elav inimene väärtustaks elundidoonorlust kui hindamatut heategu ja mõistaks nii enda kui ka oma lähedaste rolli – õiguseid ja kohustusi – selles protsessis.

Esimene süda, millega inimene praegugi elab, siirati Eesti-Soome ühisprojekti raames aastal 2015.

Oluline on, et inimesed arutaksid seda võimalust omavahel eelarvamusteta ja julgelt ning veelgi parem oleks, kui nad täidaksid kas elektroonse tahteavalduse või paberil doonorkaardi.

Kes sobib elundidoonoriks?

Peaaegu kõik inimesed.

Näiteks kollatõbe põdenud inimene ei sobi veredoonoriks. Kas elundidoonoriks sobib?

Elundidoonoriks ei sobi ainult käimasoleva nakkushaigusega inimesed: HIV-positiivsed, aktiivse koroonaviiruse või hepatiidiga inimesed.

Üldiselt inimene ei pea selle peale mõtlema, kas mõni tema organ on kasutatav või mitte. Seda otsustatakse sel hetkel, kui see olukord käes on. Näiteks tuleb meile inimestelt kirju, kes tahaksid pärast surma elundidoonoriks olla, aga neil on mure – mul on suhkruhaigus või mul on reuma, küsitakse, kas ma sobin. Vastus: seda ei ole võimalik ette öelda. Kui keegi on avaldanud tahet doonoriks olla, siis selgitatakse surmajärgsel hetkel, kas mõni elund sobib siirdamiseks, kas sellest võib kellelegi abi olla.

Kas selleks, et olla surmajärgseks doonoriks, tuleb täita mõni avaldus?

See on inimese jaoks kõige kindlam. Meie jaoks pole see elementaarne. Piisab, kui inimene tahab olla doonor ja on oma perele seda rääkinud, sellest meile piisab.