Paljudel pole aimugi, et üks ohvriterohkeim merelahing maailma ajaloos toimus 81 aasta eest Harjumaal, Juminda poolsaare lähistel, kus hukka sai kuni 15 000 inimest ja põhja läks 64 laeva. Nüüd on Kiur Aarmal ja Jaak Kilmil sellest valmimas film.

15. oktoobril näitasid nad Lennusadamas järgmisel aastal ekraanidele jõudva filmi treilerit, sealsamas on avatud ka näitus „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“.

Jaak Kilmi sõnul on film Juminda merekatastroofist ennekõike inimeste lugu, kus kümned hukkunud laevad, mis sellest läbi sõidavad, on pigem draamalavadeks.

„Evakueerumise eelõhtust kuni erinevate eluga pääsemisteni, jutustavad seda lugu osalenute hääled, mis isekeskis põimuvad. Need on hääled kõikvõimalikest sündmuspunktidest: laevade mootoriruumidest, hävituslennukilt, piirivalvekaatrilt, päästepaadist, kambüüsist, kajutist, hulpimas mustade lainete vahel,“ rääkis Kilmi.

Osalised räägivad vähemalt neljas keeles, milles inimesed neil traagilistel öödel Soome lahel kõnelesid, karjusid, käskisid, palvetasid, kartsid, raporteerisid või appi hüüdsid – eesti, vene, saksa, soome.

Kuna tegu on ajaloolise ainesega, jutustatakse Kiur Aarma sõnul neid lugusid läbi dokumentaalkaadrite, vanade fotode ja animatsiooni.

„Usume, et oma filmiga saame tuua merepõhja unustatud dramaatilised lood taas pinnale ja panna nendele katkenud lugudele lõpuks punkti. Tahame esitada sündmuste ja inimeste omavahelisi seoseid dramaturgiliselt, jäädes seejuures ajalooliselt ja dokumentaalselt korrektseks,“ ütles Aarma.

Näitus, mis on samale teemale pühendatud, avati tragöödia 81. aastapäeval. „Juminda poolsaare lähistel Tallinna evakuatsiooni käigus toimunud lahing, mis viis kahe päeva jooksul, 28.–29. augustini 1941 endaga kaasa kordi rohkem hingi kui üleilmselt teadaolevad Pearl Harbour või Dunkirk, on eestlastele ja maailmale suuresti tundmata lugu,“ ütles meremuuseumi juht ja näituse üks algatajaid Urmas Dresen avamisel. Kui jaapanlased üllatuslikult 1941. aasta 7. detsembril Pearl Harborit ründasid (mis kiskus USA II ilmasõtta), hukkus 2467 inimest.

Maailma üks ohvriterohkem merekatastroof

Tavaliselt kasutatakse toimunu kohta terminit „miinilahing“, mis raamatu „Juminda miinilahing 1941“ autorite Mati Õuna ja Hanno Ojalo hinnangul on omaette nähtus. „Juminda miinilahing oli merelahingu omapärane liik. Lisaks miinitõkete läbimisele ründasid Balti laevastikku Saksa lennukid, Saksa ja Soome sõjalaevad ning tulistasid Soome ja Saksa rannakaitsesuurtükid. Enamik laevu hukkus miinidel, kuid osa ka õhurünnakutest, üks torpeedotabamusest ja üks suurtükimürsust,“ kirjutavad sõjaajaloolased.

Raamatus täpsustatud andmetel asus 28. augustil 1941 Tallinnast Kroonlinna ja Leningradi poole teele 232 laeva. Lisaks meeskondadele oli laevadel veel u 42 000 inimest, sõjaväelasi, mobiliseerituid, tsiviliste. Nad ei teadnud, et Juminda kandis ootas neid 1612 miini, Saksa suurtükid ning Soome ja Saksa torpeedokaatrid. Samal päeval olid Saksa väed Tallinna vallutanud ja Punalipulisel Balti laevastikul oli põgenemisega tuli takus. Venelased olid Tallinnas kotti jäänud ja pidid evakueeruma.

Juminda neeme ja Soome ranniku vahele olid soomlased ja sakslased miine paigutanud juba alates 22. juunist, esimesed pandi Mohni saarest ja Vergi sadamast põhja poole. Balti laevastiku juhtkond vaatas kaks kuud tegevusetult pealt, kuidas sakslased-soomlased nende hävitamist ette valmistavad, vaevumata isegi miiniluuret tegema. Sealjuures oli Balti laevastikul märgatav jõudude ülekaal. Arvatavalt puudus neil ka plaan miinide traalimiseks.

Selle asemel täitsid nad Stalini käsku propagandistliku eesmärgiga ja sõjaliselt tähtsusetu lahinguülesande sooritamiseks – Berliini pommitamiseks –, vedades kiirete miinitraaleritega lennukitele pomme. Neid olnuks vaja aga hoopis miinide traalimiseks kasutada.

Tallinna hävitamine ja paaniline evakuatsioon

Neli päeva enne sakslaste jõudmist hakkasid venelased süstemaatiliselt Tallinna hävitama – õhati-purustati tehaseid, elektrijaam, leekides hävis ka Balti jaam. Sakslaste linna jõudes hakkasid nad paaniliselt põgenema, osad laevad läksid teele pooltühjalt. Valearvestuse läksid laevakonvoid teele plaanitust 10–14 tundi hiljem, mistõttu ei jõutud Juminda miinivälja päevavalguses läbida.

Esimene laev, aurik Ella, kohtus miiniga Koipsi saare joonel õhtul kell viis ning vajus mõne minutiga põhja. 930st inimesest pääses vaid 123.

Veerand tundi hiljem sõitis miinile puksiir LP-5, mis oli päästnud merest Ellalt pääsenuid. Samal ajal hakkasid tulistama Juminda poolsaarel asunud Saksa suurtükivägi ja peagi jõudsid kohale ka Saksa lennukid.

Juminda poolsaare tippu paigaldati 1981. aastal mälestusmärk. Foto Wikipedia / Andrei Beljanin 

Kaks tundi hiljem lendas õhku esimene allveelaev S-5 ja veidi hiljem hävitaja Jakov Sverdlov, mille pardal olevat olnud ka kurikuulus NKVD-lane Sergei Kingissepp (Viktor Kingissepa poeg) ja võib-olla ka ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Johannes Lauristin.

Hanno Ojalo on kirjutanud, et esialgu suutsid venelaste konvoid hoida kiilveerivi, kuid üsna varsti läks rivi segi. „Miinitraalerid suutsid puhtaks traalida üsna kitsa faarvaateri (eri andmetel 200–500 m), millest väljumine oli üliohtlik. Kuid loomulikult sattus ujuvaid miine ka puhtakstraalitud laevateele,“ kirjutas Ojalo.

Õhtupimedas hakkas laevu üha sagedamini õhku lendama. Näiteks sai aurik Vironia pommirünnakus rängalt vigastada, kaotas juhitavuse ning jätkas teekonda päästelaeva Saturn puksiiris. Mõne tunni pärast said mõlemad laevad kannatada miiniplahvatustes ja uppusid. Vironial olnud 700st inimesest pääsesid väga vähesed. Suurim ohvrite arv – 1760 – oli aurik Kalpaksil.

Admiral Vladimir Tributs andis küll lõpuks korralduse pimedas seisma jääda, kuid sellest oli juba vähe abi – ka seisvate laevade külge triivisid meremiinid. On selge, et Tributsi käpardlikkus aitas katastroofile kaasa. Lisaks kõigele jättis ta 29. augusti hommikul konvoid üksi ja põgenes torpeedokaatril Leningradi.

Võib vaid ette kujutada õudust, mis Juminda kandis valitses. Üksteise järel õhku lendavad ja uppuvad laevad, tuhanded vees ulpivad inimesed, nii elusad kui surnud, haavatute oiged ja uppujate appikarjed… Sisuliselt tapatalgud.

Juminda miinilahing lühidalt

• Toimus 28.–29. augustil 1941. Juminda poolsaare lähedal.
• 232st teele asunud laevast läks põhja 64 (24 sõjalaeva ja 40 tsiviillaeva), sh 18 Eesti laeva ja 14 Läti-Leedu laeva. Vähemalt üks laev põgenes Soome ja kolm jäid Tallinna reidile.
• 42 000st inimesest jõudis kohale vaid 27 000, hukkus umbes 15 000, sh 5000 tsiviilisikut. Eestlasi hukkus 1000–3000.
• 27 000st Kroonlinna kohale jõudnust oli merest päästetuid koguni 16 000.
• Vastaspool – sakslased ja soomlased – ei kaotanud miinilahingus ainsatki inimest.