Urmas (jätame tema perekonnanime maakonnalehe teada) käis jõuluvanaks esimest korda 15 aastat tagasi. Hobist on saanud tõsine kutsumus – jõululaupäeval on ta rakkes südapäevast õhtul kella kaheksani.

“Eks iga poisi unistus on kunagi olla jõuluvana,” naerab igapäevaselt muusikaga leiba teeniv Urmas.

“Tihtipeale küsiti, kas minu kaudu saaks jõuluvana. Eks siis tekkiski see mõte. Kuna siin Keila-Joa ja Laulasmaa kandis oli iga-aastane jõuluvanade puudujääk nii suur, siis mõtlesin, et miks mitte,” jätkab mees.

Algus Hüüru veskist

Esimest korda tegi ta jõuluvana 15 aasta eest ühel firmapeol Hüüru Veskis. Külalisi oli neljakümne kanti – kõik täiskasvanud. “Siis ma sain maitse suhu,” meenutab Urmas.

Aja jooksul on kogemusi ja tuntust kogunenud sedavõrd, et eelmisel aastal käis ta jõululaupäeval punase mantli ja kingikotiga seitsmes kodus. Kokku vajati teda jõulude ajal ligemale paarkümmend korda.

Palju sellel aastal jõuluvanaks käimisi juba kirjas on? “Kui jõululaupäeva silmas pidada, siis on see päev täis tegelikult pärastlõuna kella kaheteistkümnest õhtu kaheksani,” muheleb punakuub.

Tänavu tegutseb Urmas Laulasmaa, Vääna ja Keila piirkonnas. “Kaugemale lihtsalt ei jõua. Mulle on tulnud pakkumisi Tallinnasse ja igale poole, aga ma olen oma tutvusringkonna õhtujuhtidele need edasi andnud.”

Keskeltläbi kulub pere peale tund aega. Mitte Urmas ei leia peresid, vaid pered leiavad tema. “Eelmise aasta peredest pooled küsisid juba varakult, kas ma sellel aastal umbes samal ajal saan ka tulla.”

Jõuluvanaks käimine algab ettevalmistusest. “Ma ei ole seda sorti jõuluvana, kes läheb üle ukseläve ja küsib, kas häid lapsi on? Ma teen kõikide peredega eelnevalt meili teel kirjavahetuse, et teada, mis on laste nimed, millised on nende hinded, kes on vanaemad. Ma ei lähe kurge kirvega lööma. Ma juba tean, mis kellelegi meeldib, millest juttu rääkida,” selgitab mees.

Eelnevalt sõidab ta kodude juurest läbi, et teada, kus majad asuvad. “Siis ma ei pea pimedas ekslema. Jõuan õigel ajal õigesse kohta.”

Salmid nutitelefonist

Urmas astub uksest sisse lauluga. “Ma olen bariton. Tavaliselt lähen “Aisakellaga” või “Üle lume lageda”. Siis on nad juba ülirõõmsad. Plaksutatakse kaasa. Mõni jookseb vastu, mõni jookseb nurga taha.”

Kingid saab jõuluvana eelnevalt ukse tagant lapsevanematelt. Kui kinke on väga palju, võib tekkida kimbatus – saajad ei tea piisavalt luuletusi. Siis otsitakse salme nutitelefonist ja loetakse sealt maha. Et lapsi nutitelefonist võõrutada, ütleb Urmas vahel, et tal ei ole levi ja telefonid tuleb ära panna. “Ja panevadki, aga siis on häda käes.”

Mida tänapäeval kingitakse? “Ikka need vanad head Barbied ja Kenid. Eelmisel aastal oli üks pere, kus isegi koertele olid pakid. Koerad sitsisid, püherdasid seal maas ja andsid käppa,” naerab jõuluvana.

Kinkide hind ulatub paarist eurost mitmesaja euroni. Kingitakse kindaid, sokke, šokolaadikarpe. Suuski ja kelke pole viimasel ajal nagu olnudki…

“Eelmisel aastal kinkisid ühe pere täiskasvanud lapsed oma vanematele reisi Kuubale. Aga kingitakse ka kallist elektroonikat telefonidest ja tahvelarvutitest droonideni välja. Sõiduautot ei ole veel kingitud,” meenutab jõuluvana.

Tihtipeale kingitust punakuue nähes lahti ei võeta, kuid mõnes peres kisutakse pakid kohe lahti. “Õnnelikud lapsed tulevad jõuluvana juurde kallistama. Ütlevad veel – aitäh, seda ma väga tahtsingi.”

Kas kingitoojale napsu ka pakutakse? “On, aga jõuluvana on autoga. Jõuluvana peab järgmiste laste juurde minema.” Ka söögile ütleb Urmas tavaliselt ei, sest katsu sa habemega süüa.

Kuus liitrit Värskat

Urmasel on abikaasa Merle ja poeg Aleksander “Kui ma jõululaupäeva õhtul kell pool üheksa oma perega saan laua taha istuda, siis on selline väsimus peal… Aga eks see läheb üle. Emotsioon tuleb hiljem järgi.”

Oma pojale Urmas siiski jõuluvana ei tee. Seda rolli kandis aastaid Viimsi valla mees Raimo Aas, kes tuli kohale punase kuue ja uhke Hummeriga. Seda, et Aas ongi jõuluvana, taipas poiss siis, kui ta asjaosalist jõuludevälisel ajal Hummeriga sõitmas nägi.

Ise käib Urmas jõuluvanaks Volkswageni bussiga. Et sametilaadne punane kuub paneb higistama, on tal bussis varuks kolm särki ja neli pooleteistliitrist pudelit Värska veega.

“Eelmisel jõululaupäeval jõin ära kuus liitrit vett ja sellest jäi puudu. Jõululaupäev on väga kõva maraton,” arvab ta.