Jõulud on tänapäeval üks armastatumaid ja oodatumaid pühi, mis toob kokku pere ja sõbrad. Kuid nende pühade sügavam olemus ja ajalugu ulatuvad palju kaugemale kui kristlik Jeesuse sünnipäeva tähistamine või kaasaegne kingiralli kaubanduskeskustes.
Hilisemal ajal jõuludeks muutunud talvise pööripäeva tähistamine on iidne traditsioon, mis on seotud astronoomiliste tsüklite ja looduse rütmiga. Siin on omavahel põimunud paganlik pärimus ja kristlikud kombed.
Talvine pööripäev tähistab astronoomilise talve algust põhjapoolkeral. See on hetk, mil Maa põhjapoolus on Päikesest kõige kaugemale kaldu, põhjustades aasta lühima päeva ja pikima öö. See on murdepunkt, mida vanad kultuurid on aastatuhandeid tähistanud kui valguse taassündi.
2025. aastal leiab talvine pööripäev Eestis aset 21. detsembril kell 17:03. See on aasta kõige pimedam aeg, mida meie esivanemad kutsusid „ööde emaks“. Pimedus näib sel ajal igavesti laiutavat ja valitsevat.
Eesti laiuskraadil ja muidugi ka põhja pool on päeva pikkus sel ajal äärmiselt lühike. Päeva pikkuseks Tallinnas on kuus tundi ja kolm minutit ehk see kestab kell 9.17–15.20. Suuremal osal ülejäänud ajast on suhteliselt või päris pime.
Iidne pööripäev maailma kultuurides
Kuid just selles pimeduses peitub lootus: pööripäevast alates hakkavad päevad kukesammu võrra pikenema ja valgus asub taas pimedust vallutama. See astronoomiline tõsiasi ongi olnud ajendiks pidustustele, mis tähistavad päikese tagasitulekut ja uue eluringi algust.
Ammu enne kristlust tähistasid rahvad üle maailma talvist pööripäeva. Üks kuulsamaid mälestusmärke sellele on Stonehenge Inglismaal. See neoliitikumiaegne kiviring on ehitatud nii, et joondub täpselt talvise pööripäeva päikeseloojanguga. Arheoloogilised leiud viitavad, et inimesed kogunesid sinna just kesktalvel, et pidada rituaale ja tähistada päevade pikenemist, ohverdades loomi ja pidades pidusööke. Tänapäeval kogunevad sinna tuhanded inimesed, sh uusdruiidid ja -paganad, et tervitada päikese taassündi.
Skandinaavias ja germaani rahvaste seas tunti seda aega nimega Jól / Yule, millest pärineb ka eesti sõna „jõulud“. Viikingite ja muinasgermaanlaste jaoks oli see pidutsemise aeg, sest süüa ja liha oli talve alguses veel piisavalt. Islandi saagades on kirjeldatud, et joomingud ehk jóladrykkja´d olid lausa kohustuslikud ja igas talus pidi olema pruulitud kindel kogus õlut. See oli aeg, mil austati jumalaid ja toodi ohvreid viljakuse tagamiseks.
See oli pidutsemise aeg, sest päike alustas taas tõusuteed. Muistsel ajal seostus jõulude tähendus rattaga, sest päike nägi välja nagu üle taevavõlvi veerev ratas. On teateid, et siis viidi suur puust ratas mäe otsa, mähiti õlgede sisse, süüdati põlema ja veeretati mäest alla vette.
Vana-Rooma saturnaalid ja võitmatu päike
Vana-Roomas olid talvised pidustused võib-olla veelgi suurejoonelisemad. Kõige olulisemad pühad olid saturnaalid (Saturnalia), mida peeti 17.–23. detsembrini põllutööde ja viljakasvu jumala, peajumala Jupiteri isa Saturnuse auks. See oli ühiskondlike normide pea peale pööramise aeg: orjadele anti ajutiselt töödest vabadus, mängiti hasartmänge ja valitses üldine vabadus ning lõbusus.
Saturnaalide ajal jagati ka kingitusi ja valiti juhuslik alamast seisust „kuningas“, kes võis välja kuulutada naljakaid seadusi. Need kombed – kingituste tegemine, küünlavalgus ja pidusöögid – on otsesed eelkäijad tänapäeva jõulukombestikule.
Valiku taga oli pragmaatiline ja sümboolne põhjus: paganlike tavade ületrumpamine ja neile uue, kristliku sisu andmine.
Pärast saturnaale, 25. detsembril, tähistati Roomas püha nimega Dies Natalis Solis Invicti ehk „Võitmatu päikese sünnipäev“. See kuupäev oli sümboolselt ülioluline, sest just siis hakkas päike nähtavalt oma jõudu taastama. Sol Invictus oli iidne kultus, mis pärines Pärsiast, kust see ka nime sai. Püha oli seotud päikesejumala Mitraga, kelle Rooma vaste oli Sol, ja tähistas tema sünnipäeva Zagrose mägedes. Roomlased jagasid sel päeval üksteisega kingitusi ja häid soove, suudeldi puuvõõriku all.
Kristlikud jõulud ja paganlik pärand
Kuidas aga sai 25. detsembrist Jeesuse sünnipäev? Ajalooliselt ei ole Jeesuse sünniaeg teada ja Piiblis seda ei mainita. Pakutud on mitmeid kuupäevi, nagu 6. jaanuar, 28. märts või isegi maikuu. Kristlik kirik hakkas Jeesuse sündi tähistama 25. detsembril alles 4.–5. sajandil.
Valiku taga oli pragmaatiline ja sümboolne põhjus: paganlike tavade ületrumpamine ja neile uue, kristliku sisu andmine. Kuna inimesed olid harjunud sel ajal tähistama päikese taassündi, sobis see suurepäraselt Jeesuse kui „maailma valguse“ sünnipäevaks. Nii sulandusid vanad paganlikud kombed ja uus kristlik õpetus ühtseks tervikuks.
Paljud elemendid, mida me peame kristlikeks, on tegelikult paganliku algupäraga. Jõulusinki peetakse kristlikuks traditsiooniks, kuid ka see pärineb paganluse aegadest. On teada, et muinasgermaanlased tõid jõuluajal sea ohvriks viljakusjumal Freyrile, kelle päev on 26. detsember.
Pööriaeg Eesti rahvakultuuris
Eesti rahvakalendris on jõulud (või talvine pööripäev) olnud alati üks aasta tipphetki. See oli aeg, mil tööd, mida oli võimalik teha, said tehtud ja aeg oli puhata. Usuti, et jõuluajal liiguvad ringi hinged – nii esivanemate vaimud kui ka mütoloogilised olendid.
Üks vanemaid Eesti ja Põhjamaade kombeid on jõulusokk. See maskeeritud tegelane, keda sageli tehti õlgedest või keda mängisid inimesed, käis talust tallu, tuues õnne ja viljakust. Jõulusoku traditsioon ulatub tagasi jumal Thori ja tema sikkude kultuseni. Tänapäeval on sellest kombest säilinud õlgedest valmistatud jõulukaunistused.
Põhjamaades ja mõnel pool mujal Euroopas, ka Lääne-Eestis ja saartel, oli sokujooksmise traditsioon, mis paiguti on siiani säilinud ja kantud ka Eesti vaimse kultuuripärandi nimekirja. Oluline element oli ka jõulupuu. Kuigi me seostame kuusepuud Saksamaa ja 19. sajandiga, on Eestil siin oma eriline roll. Arvatavasti püstitasid Mustpeade vennaskonna liikmed maailma esimese avaliku jõulukuuse Tallinna Raekoja platsile juba 1441. aastal – kuigi Riia linn vaidlustab selle au. Mustpead tantsisid puu ümber ja hiljem süüdati see põlema. Tuppa hakati kuuske tooma Eestis laiemalt alles 20. sajandil, enne seda ehiti kodusid õlgede ja krässidega (kerakujuline rippkaunistus).
Tänapäeva jõuluvana kujund – sõbralik, ümar, punases kuues valge habemega taat – on pärit Coca-Cola sajandivanustest reklaamidest. Moodsa jõuluvana kujunemislugu
Tänapäeva punases kuues ja valge habemega jõuluvana on suhteliselt hiline nähtus, mis on kokku sulanud mitmest allikast.
Germaani peajumal Odin ratsutas talvisel pööripäeval oma kaheksajalgse hobusega Sleipniriga üle taeva, pidades oma surnud sõdalastega „metsikut jahti“, nagu seda nimetati. Teda kujutati sageli pika halli habemega vanamehena, mis võib olla paralleel jõuluvanaga.
Püha Nikolaus oli 3.-4. sajandil elanud Myra piiskop, tuntud oma heategevuse ja laste aitamise poolest. Tema mälestuspäev on 6. detsembril ja Hollandis tuntakse teda nime all Sinterklaas.
Esimene teadaolev jõuluvana külastas lapsi 1896. aastal Pärnumaal Audru-Malla koolimajas.
Moodne punakuueline jõuluvana (Santa Claus) sai oma alguse USA-s Clement Clarke Moore’i luuletusega „Püha Nikolause külaskäik“ 1823. aastal. Lõpliku visuaalse identiteedi – sõbralik, ümar, punases kuues taat – andis talle kunstnik Haddon Sundblom 1930. aastatel Coca-Cola reklaamikampaaniate jaoks. Sundblomi joonistused kinnistasid ettekujutuse jõuluvanast sellisena, nagu me teda täna tunneme.
Eestisse jõudis jõuluvana tegelaskuju hilinemisega. Esimene teadaolev jõuluvana külastas lapsi 1896. aastal Pärnumaal Audru-Malla koolimajas, kuid laiemalt kodunes ta siin 1920. aastateks. Päkapikud sugenesid Soome ja Rootsi eeskujul Eesti jõuluvana abilisteks 1930. aastatel. Nõukogude ajal asendus jõuluvana näärivanaga, kes külastas lapsi uusaastaööl, kuid tema kuju ja olemus jäid samaks.
Jõulud on suurepärane näide kultuuride ja ajastute sulamist. Praegused pühad on mosaiik: seal on neoliitikumi astronoomilist teadlikkust (pööripäev), Rooma pidutsemiskirge (saturnaalid), Skandinaavia mütoloogiat (Odin, jõulusokk), kristlikku sõnumit (Jeesuse sünd) ja moodsat popkultuuri (Coca-Cola jõuluvana). Olenemata sellest, kas tähistame valguse võitu pimeduse üle või Lunastaja sündi, on sõnum sama – lootus, soojus ja hoolimine ajal, mil on külm ja pime.
