Tänavuse karujahi, mis kestab 1. augustist oktoobri lõpuni, küttimislimiidiks on määratud 94 isendit. Kütitavate karude arv võib suureneda kuni 8 nuhtlusisendi arvelt. Keskkonnaagentuuri seireandmetele tuginedes võib öelda, et Eestis on karude üldarvukus jätkuvalt hea, Eesti metsades elutseb 900 – 950 isendit.
Küttimismahud, mille keskkonnaamet igal aastal määrab, põhineavad karude arvukusel ning suurkiskja kaitse- ja ohjamiskaval. „Viimane näeb ette, et poegadega pesakondade arv peab olema vähemalt 70. 2023. aastal saadi sama-aastaste poegadega emakarude arvuks 89. Karu on Loodusdirektiivi alusel rangelt kaitstav liik ning nende küttimine on lubatud vaid erandkorras kahjude ärahoidmiseks ning ohutuse tagamiseks tingimusel, et puuduvad alternatiivsed lahendused ning säilib soodne seisund,“ seisab keskkonnaameti pressiteates.
Kvootide arv määratakse nõukogudes
Vastavalt Jahiseadusele korraldab väikeulukijahti maaomanik ja suurulukijahti jahipiirkonda haldav jahiselts. „Suurkiskjate ja hallhülge jahti reguleerib riik, kuna neil on erinev kaitsestaatus. Suurkiskjate küttimismahud kinnitab keskkonnaamet,“ selgitab Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) tegevjuht Tõnis Korts. Sõraliste küttimismahud lepitakse kokku maakondlikes jahindusnõukogudes, lähtutakse ulukiseire soovitustest ja jahimeeste ettepanekutest.
Samuti on jahindusnõukogudes esindatud metsa- ja põllumehed, kes omapoolse sisendi annavad. Punahirve jaht algab 15. augustil, metskitsel 1. septembril, põdral
15. septembril. Metssigade jaht on lubatud aastaringselt.
Küttimisel on lubatud erinevad püügi- ja küttimismeetodid, neid on palju ja need tulenevad jahieeskirjadest ja jahiseadusest. „Suurulukitele peetakse valdavalt ühisjahti, lubatud on ka individuaaljaht. Väikeulukitele peetakse jahti enamasti individuaalselt ja igal jahimehel peab olema väikeuluki luba,“ kõneleb Korts.
Lubatud on ka püünistega jahipidamine. Püünistena on lubatud kasutada selliseid kastlõkse, mis ei vigasta ulukit, samuti varesemõrda, kopramõrda, piirdevõrku ja kopra eluspüügi kahva.
Püünisraudadest on lubatud kasutada ulukit kohe surmavat püünisrauda. Nõukaaegseid nn taldrikraudu ei ole enam lubatud kasutada, sest need valmistavad loomale piinu. Keskkonnaameti eriloaga on lubatud metssigade püügiks kasutada ka püünisaeda, aga see on suhteliselt julm püügimeetod, mis on pärit nõukaajast ja Eesti jahimehed seda ei praktiseeri.
„Metsloom ei tea sellest midagi, et ta kellelegi nuhtluseks on. Tema lihtsalt toitub ja nagu loom ikka, mida kergemini toitu leiab, seda parem talle.“
Selleks, et keskkonnaameti järelevalvel oleks võimalik tuvastada, kelle püünis on tegu, peab olema püünise omaniku jahitunnistuse numbriga märgis nähtaval kohal. Märgise loetavus peab olema tagatud kogu püügiperioodi kestel. Kui märgist ei ole, on tõenäoliselt tegu ebaseaduslikult paigutatud püügivahendiga.
Inimene peab ise oma vara kaitsma
„Väljendi „nuhtlusisend“ on inimesed ise välja mõtelnud ning metsloom ei tea sellest midagi, et ta kellelegi nuhtluseks on. Tema lihtsalt toitub ja nagu loom ikka, mida kergemini toitu leiab, seda parem talle,“ selgitab Korts.
Nuhtlusisendiks peetakse metslooma, kes on oma toitumisharjumused muutunud selliseks, et kasutab valdavalt inimese vara toitumisel ja tekitab sellega inimestele ülemäärast kahju. Tavaliselt üle inimeste taluvuspiiri ja siis inimesed pöörduvad abi saamiseks.
„Vahel on nii, et kui loom maitse suhu saab, siis jääbki ta käima. Nii öeldakse näiteks karude kohta, kes meetarudest on mett saanud ja huntide kohta, kes on karjamaal lambajahil käinud,“ lisab Korts. Inimestel on oma vara kaitsmisel väga oluline roll. Ei tohiks luua võimalust, et metsloomale oleks toit liiga kergesti kättesaadav. Metsloomale jääb koht, kus oli toidu kättesaamine kerge, meelde ning ta jääbki käima, siin ei ole tegelikult loom süüdi, vaid ikka inimene.
See, et karupojad üksi jäävad, on EJS tegevjuhi hinnangul harv juhus. „Tavaliselt on pojad kuni kolme aastani koos emakaruga. See, et ema hukkub, on harv juhus. Näiteks jääb auto alla. Mõni noorem võib ka ohu korral pojad hüljata ja mitte tagasi tulla. Aga need on suhteliselt harvad juhud,“ räägib ta.
INFO
Maakondlikud karu küttimislimiidid 2024. aasta jahihooajal on:
Harju 8
Ida-Viru 17
Jõgeva 12
Järva 10
Lääne-Viru 14
Põlva 2
Pärnu 6
Rapla 5
Tartu 11
Valga 2
Viljandi 7
TEAVE
Eestlased toetavad jahimehi
Hiljuti viis EJS Nordstati abiga läbi uuringu, mille tulemusel selgus, et jahipidamist toetab täielikult või osaliselt 88% meie elanikest. See toetus on väga kõrge ka Euroopa arvestuses, Eesti on teisel kohal, meist suurem – 90% – on toetus Taanis.
„Meie soov on, et inimesed saaksid aru, mis on tänapäeva jahipidamine ja kes on jahimees. Tänapäeval täidab jahimees ühiskonna poolt tellitud ülesannet ulukite arvukuse reguleerimisel. Näiteks on siin sigade Aafrika katk, kus me väga palju panustame,“ selgitab Korts.
„Kahjuks on ka neid, kes on jahipidamise vastu ja siin on tegemist tavaliselt linnainimestega, kes enamuse aega veedavad arvutis ja kellel puuduvad praktilised kokkupuuted päris loodusega. Aga kui nad asjaga lähemalt tutvunud, siis tihti nende arvamus muutub,“ lisab ta.
Jahimees ei ole kohustatud alati reageerima
Jahimehed ei ole kohustatud inimeste teadetele reageerima, kui vigastatud loom on linnas või asulas, seda korraldab omavalitsus. Kui vigastatud loom on aga looduskaitse all, siis keskkonnaamet. Kui on tegemist ohtliku loomataudiga, siis tegeleb juhtumiga põllumajandus- ja toiduamet.
„Jahimeestel otsest seadusest tulenevat kohustust ei ole. Ja sellega kaasnevaid õigusi ka mitte. Vahel on tehtud vastavaid lepinguid jahiseltside või -meestega, siis on jahimeestel ka õigus tegeleda,“ räägib Korts. Jahimeestel on seadusejärgne kohustus koristada liiklusõnnetuses hukkunud suurulukid maanteedelt, selleks tuleks teavitada riigiinfo telefoni 1247 ning teade edastatakse vastava piirkonna jahiseltsile.
