„Mul on pikad vabad aastad ja ma tahan elada, mul on oma õnnenumber, see on 69. Mul on palju-palju sõpru, nemad elavad kõik siin. Siia ära ma ei eksi, sest see on mu paradiis.“ „Minu väike paradiis“, Terminaator.
Vastab ansambli Terminaator laulja ja kitarrist Jaagup Kreem.
Nädalapäevad tagasi teatas oma laialiminekust Rock Hotel, kes tundus meie rokitaevas igavene olevat. Kuidas kommenteerite?
Rock Hotel tuli selleks, et jääda, nad tulid kohe professionaalselt ja väga hea koosseisu ja repertuaariga. Muidugi on sellise ansambli laialimineku pärast väga kahju. Aga teada on ka see, et laiali minnakse vahel selleks, et varsti jälle kokku tulla.
Nii et elame-näeme. Rock Hotel oli väga kaua Eesti rokkmuusika alustala. Nad olid nii head, et mängisid isegi minu pulmas.
Nüüd, mil Terminaatoril seisab ees 35. sünnipäeva kontsert, kas pole ka olnud vahel mõtet, et võiks laiali minna?
Ikka on olnud raskeid aegu, kus on toimunud verevahetust. Keegi on pidanud ansamblist ära minema ja keegi on sunnitud ära minema.
See käib muusikuelu juurde. Inimesed väsivad üksteisest, mõnel tekivad uued väljakutsed, uus töö mõnes teises ansamblis. Nii on.
Aga sul endal pole tekkinud mõtet – nüüd aitab, ei taha enam?
Siis kui meil tosin aastat tagasi löökpillimängija Harmo Kallaste ja kitarrist Elmar Liitmaa läksid minema. Siis ma mõtlesin, et paneksin selle Termika poe kinni ja hakkan mingit muud muusikalist projekti tegema, aga siis sain kiirelt aru, et Terminaator pole minu jaoks muusikaline projekt, see on elutöö ja kuna seda meeldib mulle kõige rohkem teha, siis leidsime endale kibekähku Rene Puura ja Taavi Langi, praegu on täiesti ideaalne koosseis, meil on nii hea energia.
Eile just tulime Tallinki laeva pealt maha ja see oli täitsa hullumaja, mis seal toimus. Andsime kaks kontserti ja mõlemad olid puupüsti rahvast täis. Termika lavakontserdid on väga populaarsed.
Terminaator pole minu jaoks muusikaline projekt, see on elutöö ja seda mulle meeldib kõige rohkem teha.
Kui palju pillimehi peale sinu enda on algusest jäänud?
Pole ühtegi jäänud. Algus oli nii, et esimest korda esinesime 1987. aastal selle nime all. Mina olin siis 13-aastane laps, olime klassivennad, kellega ansamblit mängisime. Aeg tegi oma töö, kes läks sõjaväkke, kes tööle või ülikooli, see algvariant läks laiali.
1994. aastal tegime uue katse, siis oli meil ansamblis Arch ehk Arno Veimer, ka Elmar Liitmaa liitus. Sellel perioodil sündis palju hitte, näiteks „Juulikuu lumi“, „Karmen“, „4B“, „Minu väike paradiis“.
Miks rõhutad Elmar Liitmaad nii mitu korda?
Elmar on geenius, tal on alati oma kindel visioon ja nägemus. Elmar on kirjutanud ansamblile mitu väga head lugu, näiteks „Muinasjutumets“, „See ei ole saladus“, „Kuutõbine“, „Karmen“.
Kas mängite ka teiste ansamblite lugusid?
Oleme mänginud mõned Kuldse Trio ja Sal-Salleri lood. Aga üldiselt vähe. Meie enda repertuaaris on sadakond lugu, pooled neist aktiivses kasutuses.
Millised on kaugemad ja põnevamad paigad, kus olete esinemas käinud?
Ameerika mandril oli väga huvitav tuur, alustasime alt Los Angelesist ja sõitsime Kanadasse, põhja välja. Esinesime peamiselt Välis-Eesti majades, kohtusime väliseestlastega.
Mida teeksid, kui sa poleks termikas?
Teeksin ikka midagi, mis on muusikaga seotud. Või oleks siis minust saanud aardekütt – mulle meeldib sukeldumine, adrenaliin. Aga see poleks vist ikka minu jaoks. Arvan, et jääksin muusika juurde. Ja vaadates kadedusega alt üles Rolling Stonesi või Aerosmithi poole, saan aru, kui palju mul on veel arenguruumi.
