Tänapäeval ei pea kõik töötajad tingimata ühes ja samas kontoris kellast kellani kohal olema, IT-ajastu on andnud töötegemiseks suurema vabaduse.
Paljude ametikohustuste täitmiseks on põhimõtteliselt vaja vaid töötavat arvutit ja head internetiühendust. Kui kaks aastat tagasi surus saabunud COVID-19 kodukontoritesse ka need, kes seni seal töötamist ilmvõimatuks pidasid, siis üllatusega avastati, et on küll võimalik.
Hirmuäratavatesse kõrgustesse tõusvad kütusehinnad populariseerivad kodukontori päevi lähiajal ilmselt veelgi.
Eestis elab aga palju välismaalasi, kes on kodu loonud siin ning kuigi tööd tehakse mõnel juhul oma kodus laua tagant hoopis „Saksamaal“ või „Rootsis“, siis on mõlemad siin intervjueeritud diginomaadid Eestisse jäämise osas pigem positiivselt meelestatud.
Vaoshoitud portugallane Rui
Rui Miguel Neri Salazar on portugallane, kes juba 2004. aastal oma kodumaalt lahkus. Soov mujal tööd otsida oli tingitud paljuski sellest, et kohalik töökeskkond ei tundunud talle kunagi eluterve. Vähe oli häid võimalusi eneseteostamiseks, samuti ei pöörata seal tema sõnul tähelepanu töötajate motiveerimiseks ega heaoluks.
Palju reisinud ning töötanuna ka nt Egiptuses ja Prahas, elas ta pikka aega hoopis Saksamaal, kuid ka seal on tema sõnul välismaalastest töötajatel tihti keerulisem lepinguid ja tingimusi täita.
Pikalt midagi muud otsides jäi talle silma end IT-riigina reklaaminud Eesti. Tõepoolest on meil siin imelihtne luua ettevõte, saada endale ID-kaart, leida endale üürikorter ning registreerida end sinna elama. Bürokraatia kulgeb lihtsalt ja ilma suuremate takistusteta.
Siin endale osaühingu registreerinud Rui pakubki hetkel oma ettevõtte kaudu IT-teenust Saksa firmale Deutche Telekom. Reaalsuses võiks ta seda tööd teha ükskõik kus maamunal, kus arvuti ja hea internetiühendus olemas.
End pigem loomult vaoshoitud inimeseks pidav Rui tunneb end eestlaste seas hästi. Talle meeldib ka meie hillitsetus ning inimese oma ruumi austamine.
Meil on siin imelihtne luua ettevõte, saada endale ID-kaart.
Portugali külastades saab ta pidevalt pahandada, kui tervituseks üritab kahest põsemusist välja vingerdada ning käe surumiseks oma käe ette sirutab. Lisaks on Tallinnas väidetavalt lihtne igale poole jõuda, liigud sa siis jalgsi või ühistranspordiga. Mees on rahul ka Eestis pakutava toidu ning söögikohtadega.
Hetkel üürikorteris elav Rui on pikka aega plaaninud siin ka päris oma kinnisvara hankida, kuid praegune kinnisvaraturu olukord ning ärevad ajad Ukrainaga seoses on selle plaani pausile pannud. Hea meelega elaks Rui siin aga pikemalt, sest küsimusele, mis talle Eesti puhul ei meeldi, suudab ta pärast pikka mõttepausi esile tuua vaid detsembri, jaanuari ja veebruari kliima.
Õnneks saabki nende kuude ajal külastada kodumaad ning teha tööd ka Saksamaal.
Anna Pelo
Anna Pelo on soomlanna, kelle tõi Tallinnasse armastus. Oma eestlannast tüdruksõbraga reisisid nad pikalt edasi-tagasi Soome ja Eesti vahet ning siin elamist oli ta kaalunud ennegi, kuid aastal 2020 saabunud koroonapiirangud sundisid seda sammu tõsisemalt kaaluma.
Kui talle tänu tema rootsi keele oskusele ettevõttes Bolt Rootsi klienditoena töökohta pakuti, siis tundus, et kõik lähebki täpselt nii, nagu peab ning 2020. aasta lõpus kolis Anna Tallinnasse.
Hetkel on ta eluga Tallinnas rahul ning plaani mujale kolida praegu pole. Anna hindab Tallinna väga vanu maju niisama palju kui selle uuenduslikku arhitektuuri. Lisaks on tema arust Tallinn täiesti paraja suurusega, lihtne on igale poole jõuda. Eesti lõputu liivane rannajoon on talle ka väga südamelähedane.
Miinustena Eestis elamise juures toob ta rattateede vähesuse, Tallinna väga suure autokesksuse ning kohupiima – väidetavalt pannakse seda koostisosana sisse igale poole.
Erinevus Soomega on just üürituru osas – Soomes on üürikorteritel kindlad fikseeritud tasud, kuid siin hind varieerub ja on pidevas muutumises. Väga keeruline oli leida ka üürikorterit, mis oleks möbleerimata.
Liikluses üllatab teda jätkuvalt autode parkimine kus iganes, peaasi et ohutuled vilguvad. Lisaks on meil väidetavalt poodides veidral kombel lausa erisektsioon majoneesile.
Anna: “Ma olen nii palju kuulnud teie võrratust laulupeost ja tahaks väga seda kunagi kogeda. Lisaks on mul kindel plaan ära õppida eesti keel. Mulle meeldivad keeled, need teevad su rikkamaks ja avavad uusi maailmu.“