Palju põnevust oli õhus. Mis ilm teeb – lubati nii päikest kui vihma?! Kuidas uuel, ehk liigagi modernsel lauluväljakul see suur ühislaulmine välja kukub?
Need ja veel tuhat küsimust vaevasid 9. juuni hommikul Harjumaa tantsu- ja laulupeo peakorraldaja Ruth Jürisalu pead. Tööd oli tehtud palju – proovides läbi tantsitud kümneid ja kümneid tantsukingi, lauldud kordi ja kordi läbi kõik laulud. Nüüd pidi kõik kokku üheks suureks peoks sulanduma.
Ärevus oli ka Keila linnapea Enno Felsi hinges – Keila linn oli põhjalikud ettevalmistustööd sadade ja sadade külaliste vastuvõtmiseks teinud, ehitatud oli isegi uus laululava – kas nüüd kõik ikka sujub? Isegi kogenud poliitik Urve Paris Palo oli ärevil, vaatamata oma suurtele kogemustele rahva ees esineda – sel tantsupeol oli ta esimest kord tantsijana rahva ees. Noorest dirigendist Ode Pürgist, kes oli äsja lõpetanud koorijuhtimise täiendõppe Veneetsias, ei maksa kõneledagi. Temal tuli esimest korda nii suure rahvahulga ees dirigendipulti minna.
Harjumaa vägi
Keila kooli staadion täitus tantsijate kleidi- ja tantsumustritega. Seekordne pidu kandis nime „Meie vägi“. Ja Harjumaa väel oli tõesti väge – mustad vihmapilved staadioni kohalt taandusid. Tantsupeo vägeva kava oli kokku seadnud rahvatantsu- ja rahvamuusikajuhtide Harjumaa ühendus eesotsas oma juhi Eve Luttega. Sellega sai algust teha, vihm ei seganud. Tantsijad pakkusid rõõmu iseendale ja tuhandetele kaks tundi, esindatud olid kõik Harjumaa tublimad tantsurühmad mudilastest seeniorideni.
„Alustasin rahvatantsuga eelmise aasta septembris. See on olnud minu ammune unistus – tegeleda rahvatantsuga. Olen väga õnnelik, et lõpuks asja käsile võtsin,“ lausa hingeldas Urve Paris Palo, kes koos Randvere naisrahvatantsurühmaga Larimarid just esinemise lõpetas. Juhendaja Anli Aja oli kindel, et nii tublide tantsijatega nagu Urve Palo jõutakse ka järgmisel aastal toimuvale
üleriigilisele laulu- ja tantsupeole.
Tantsud tantsitud, moodustus lauljate-tantsijate-muusikute kirev rongkäik, mis siis nalja, laulu ja muusikaga lauluväljaku poole liikus. Tundus, et uus laululava on juba puupüsti täis, aga ikka marssis rahvarõivas rahvast juurde.
Harjumaa laulu- ja tantsupeo peakorraldaja Ruth Jürisalu (paremal) koos dirigentide Ode Pürgi ja Taavi Eskoga. FOTO: Peeter Hütt/Tippfoto Rahvas armastab laulda
„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ võttis ühendkoor dirigent Tõnu Sal-Salleri juhendamisel üles esimese laulu. Pealtvaatajad tõusid, et hümni kaasa laulda. Siis oli ka näha, kui palju rahvast oli Keila uuele laululavale kokku tulnud. Laululavale mahtusid 3500 lauljat, pealtvaatajaid oli vähemalt kaks korda nii palju. Laululava arhitektil Johan Talil oli õigus olnud öeldes, et pidu võib siin pidada korraga 10 000 pidulist.
Pidulisi tervitades meenutas Keila linnapea Enno Fels, et laul ja tants on meie rahvale ka raskeimal ajal toeks olnud, laul aitas meid vabaks. „Laulupidu on teinud väikese Eesti tuntuks ka suurriikide hulgas,“ sõnas linnapea. „Et Keila linn uue laululava ehitas, on kindel sõnum – tahame oma traditsioone hoida ja edasi kanda.“
Peokava jätkus Külli-Katri Eskeni poolt kirjutatud lauluga „Peole“, mille esmaettekandeks tuli lavale ühendkoorile lisaks ka Uuri küla noorte folkansambel Uurikad. Juhatas Kuusalu kandi tuntud muusikapedagoog ja dirigent Taavi Esko.
„Harjumaa vägi algab Nelijärve järvedest ja Paekna ojast Kiili külje alt, Kose kandi Tuhala nõiakaevust ja merre tungivatest Kuusalu ranna poolsaartest, Loksa linna ümbritsevast Eestimaa vanimast rahvuspargist,“ mõtiskles kooride vahetumispausi ajal näitleja Jan Uuspõld Harjumaa väest. Harjumaale annab väge Jõelähtme vallas kohisev Jägala juga, Saue savine aine ja Maardu linna poolsada erinevat rahvust, Saku suur keedukoda, Viimsi Birgitta imetegu ja Harku järve veevaim, kõneles mees, kellel ka endal väest puudu pole. Palava aplausi osaliseks sai ka aastakümneid eestimaalasi oma lauludega väestanud maestro Olav Ehala.
„Sellist laulu, mida rahvas armastab, on alati äge juhatada,“ sõnas Ode Pürg pärast ettekannet, lisades, et Harjumaa laulupidu andis talle kõvasti esinemisjulgust, järgmisel suvel ootab teda debüütesinemine naiskooride dirigendina juba suurel laulupeol Tallinnas.
Siis astus dirigendina üles hiljaaegu end Veneetsia konservatooriumis täiendanud Ode Pürg, juhatades Siiri Sisaski legendaarset, Peeter Volkonski sõnadele kirjutatud lugu „Mis maa see on?“.
„Sellist laulu, mida rahvas armastab, on alati äge juhatada,“ sõnas Ode Pürg pärast ettekannet, lisades, et Harjumaa laulupidu andis talle kõvasti esinemisjulgust, järgmisel suvel ootab teda debüütesinemine naiskooride dirigendina juba suurel laulupeol Tallinnas.
Erilise aplausi pälvis ka Maardu akordionide orkester oma uudisloominguga.
Kolm tundi oli lennates läinud. Aeg oli sealmaal, et dirigendipulti tõusis laulupeo peakorraldaja, Harjumaa kultuurikorraldaja Ruth Jürisalu. Et koos ühendkooriga laulda laulupeo traditsiooniline lõpulaul „Ta lendas mesipuu poole.“ Dirigendi taktikepi all voogasidki helid laulukaare alt välja, helisesid tuhandete pealtvaatajate kohal, tõusis männilatvadesse… Nagu ikka, palus publik tulise aplausiga laulu kordamist.
Dirigent Ruth Jürisalu palus nüüd head kolleegi, dirigent Taavi Eskot dirigeerida kordusesinemist. Taavi Esko ei lasknud seda kaks korda öelda. Maestro haaras oma õpilase, Ode Pürgi käest ja tõmbas temagi dirigendipulti kaasa. Ja taas pääses laul voogama. Noor dirigent sai tunda, mis tunne on juhendada ühendkoori, keda sajad ja sajad kuulajad hardunult kuulavad.
„Vägev, midagi enneolematut,“ ütles Ode Pürg dirigendipuldist maha astudes.
Laulupidu ei lõppe „Mesipuuga“ ja tantsupidu „Tuljakuga“. Varsti on korraldustoimkonna koosolek, arutame, mis läks hästi, mida annaks paremini teha,“ kõneles korraldaja Ruth Jürisalu.
