Punamonumentidega oleksid asjad nagu selged, riigikantselei juures juunikuust siiamaani monumente uurinud salastatud koosseisuga komisjon on oma otsuse teinud.

30. novembril avalikustas töörühm oma töö tulemused. Üle Eesti kaardistati 322 punavõimu mälestusmärki ja hauatähist. 78 punamonumenti lubab komisjon alles jätta, viidates peamiselt monumentide kultuuriväärtusele. Riigikantselei kinnitusel on monumentide loetelu varustatud ka hinnangute ja soovitustega.

„Kaardistatud objektidest on töörühm andnud soovituse eemaldada või asendada mõne neutraalse hauatähisega 244 objekti,“ ütles justiitsminister Lea Danilson-Järg. Järgmise 54 objekti kohta on kaitseministeeriumi juures töötav sõjahaudade komisjon juba teinud otsuse, et sealt tuleb ümber matta. „Aga seda tehakse vastavalt võimalustele. Ja nii kaua, kui ümbermatmist ei ole toimunud, vahetatakse sealsed mälestusmärgid neutraalse vastu,“ ütles Danilson-Järg.

Neutraalne hauatähis on juba välja töötatud. Danilson-Järgi sõnul oleks see igal pool ühesugune, mõnes kohas võib-olla suurem, mõnes kohas väiksem.

Punamonumendid Harjumaal

322 kaardistatud punamonumendist asub Harjumaal (ilma Tallinna linnata) 22 monumenti, mis on nii riiklikus, munitsipaal- või eraomanduses. Mis nendega edasi saab, pole kaugeltki selge.

Valitsuskomisjon taotleb valdavalt kõikide punamonumentide eemaldamist.

Ainult Maarjamäe kompleksi ja kaitseväe kalmistul oleva pronkssõduri kohta on komisjon kirjutanud, et ootab avalikku arutelu, mis nendega teha. Lahkunud on maetud ka Kehrasse, Maardu kirikumäel olevasse hauda, Loksa surnuaial olevasse hauda, Paldiskisse ja mujale.

„Anija puhul on viimane sõna kaitseministeeriumil, kes peaks sõjahaua teisaldamist finantseerima. Meie tegime pöördumise kaitseministeeriumile kõnealuse sõjahaua likvideerimiseks ja ümbermatmiseks juba 22. juunil, ja täiendava taotluse üksiku haua kohta, mis asub Anija mõisa pargis. Omalt poolt oleme valmis tööde teostamise organiseerimisel kaasa lööma, et kogu ettevõtmine kulgeks soliidselt ja lugupidavalt,“ kirjutab Anija vallavolikogu esimees Jaanus Kalev.

Anija vallas on üritatud ka välja selgitada, kui palju inimesi on ühishauda maetud, aga täpset selgust pole. „Oleme ka kohalike vanemate inimestega suhelnud, et välja selgitada, kes sinna on maetud, aga nagu sellisel ajal ikka, oli asi segane. Tahvlile on kantud 14 nime aga võibolla on need ainult sõjaväelaste nimed. Ajaloolase Ants Miidla andmetel peaks ühishauas olema 9–16 inimese säilmed,“ kirjutab Kalev.

Punamonument Maardus, mis on ühtlasi ka hauatähis. 

Maardus asub sõjahaud mälestuskiviga väga käidavad kohas, Maardu kirikusse viiva tee ääres. Kivi on samas eraomand. „Oleme teadlikud komisjoni seisukohast. Kuna Maardu puhul on tegemist eelkõige hauakiviga, mille alla on maetud inimsäilmed, siis on linnavalitsuse arvates vajalik olukorra õiguslik analüüs ja tihe koostöö hauakivi eraomaniku ja riigiga, et jõuda optimaalse lahenduseni. Edasiste tegevuste planeerimisel linnavalitsuse sellest lähtubki,“ vastati Harju Elule Maardu linnavalitsusest.

Jõelähtme vallas on teadaolevalt kaks punamonumenti, millest sõjahauana on sõjahaudade registris Loo alevikus Pargi tee 2a asuv matmispaik. Kostivere aleviku mälestuskivi ei ole sõjahaud ja kivi teisaldamiseks pole sõjahaudade komisjoni otsust vaja. „Pargi tee 2a asuva punakivi osas on tegu mälestuskiviga nõukogude võimu ülistamiseks. Tehtud georadari uuringud kinnitasid, et monumendi ligiduses puuduvad reaalsed hauad ja säilmed. Monument eemaldati 14. oktoobri hommikul ja väljakaevamised võimalike säilmete leidmiseks Pargi tee 2a kinnistul algavad 2023. aasta kevadel. Kostivere punakivi eemaldatakse samuti 14. oktoobril,“ ütles vallavanem Andrus Umboja.

Tema sõnul on Loo alevikus Pargi tee 2a asuv punamonument ja selle all asuv väidetav sõjahaud tunnistatud sõjahaudade komisjoni poolt asukohana ebasobivaks ning kaitseminister on andnud välja käskkirja haua ümbermatmiseks. Pargi tee 2a on valla omandis ja edaspidi on soov parki arendada mitmekülgseks puhkealaks – ühishaud ei sobi pargi konteksti.

Mis saab pronkssõdurist?

Kõigist monumentidest kurikuulsaim on kahtlemata pronkssõdur, mis paigaldati tollase peaministri Andrus Ansipi juhtimisel aprillis 2007 Tõnismäelt Kaitseväe kalmistule.

„Minu juhtimisel pronkssõdur linna keskelt Tõnismäelt Kaitseväe kalmistule viidi. Ega kellelgi paremat plaani ka polnud. Ka see äraviimine oli selline piiripealne otsus. Meenutagem, et osa eesti haritlasi – ajakirjanduses nimetati neid punaprofessoriteks – mõistsid selle teisaldamise hukka, avaldades arvamust, et monument tuleb samas kohas säilitada, leida lihtsalt talle teine tähendus,“ ütles Ansip.

Kui Eesti pealinna keskel on koht, kus ei tohi sinimustvalget lippu näidata, sest see mõjuvat provokatiivselt – selline olukord polnud Eesti Vabariigi ega tema toonase valitsuse jaoks aktsepteeritav. See olukord tuli lahendada.

Hauatähis-monument Kehras. Fotod Riigikantselei arhiiv 

„Eks me teadsime siis ja teame praegu, et pinged pronkssõduri ümber olid orkestreeritud suuresti Kremlist. Seda enam tuli see probleem lahendada, sest sel ajal – aastatel 2006 ja 2007, oli Kremlil piisavalt jõudu, et pühenduda Eestile ja siinsetele pingetele. Praegu on Kreml käsist-jalust seotud, punamonumendid ei pälvi sellist tähelepanu nagu toona,“ selgitas Ansip.

„Mina viisin pronkssõduri surnuaeda ja minust ta sinna ka jäi. Kui teised inimesed leiavad, et ta tuleks sealt kuhugi veel edasi viia, siis on see nende inimeste otsustada, mina siin enda jaoks rolli ei näe. Mina võtsin seda teisaldamist enda jaoks ka kui mingit lepingut vastaspoolega, käisin 8. mail 2007 koos diplomaatilise korpusega pronkssõdurile pärga panemas. See oli justkui rahu tegemine. Sest monumendil on kalmistul hoopis teine tähendus, kui südalinnas. Tõnismäel sümboliseeris ta okupatsiooni, võõra võimu kehtestamist. Surnuaial leinab pronksmees langenuid. Need on kaks täiesti eri tähendust,“ rääkis Ansip.

Ta lisas: „Aga kui keegi tänastest võimulolijatest tahab pronkssõduri taas teisaldada, vähemalt kutsub selle üle arutlema – noh, see on tema õigus. Meenutan vaid, et pronkssõduri juures käivad leinamas ka need, kelle lähedased olid sundmobiliseeritud Eesti Laskurkorpusesse. Ka neil inimestel peab olema koht oma tunnete väljendemiseks.“