Keilas toimetav Heljo Laev avas enda esimese kunstisalongi viis aastat tagasi toonases Harju KEK-i peahoones. Viimane aasta on tal läinud salongiga Rõõmu kaubamaja kõrval, kus tegeleb nii portselannõude maalimisega kui ka õlimaalidega. Enda sõnul jõudis ta kunstini läbi mitme juhuse.

Naine räägib ja näitab enda salongis, et maalib parasjagu nõudele lehti ja kalu. “Need nõud tulid just ahjust, kus seisid kuumas neli tundi. Esimest korda on värv ehk veidi tuhm. Aga teist korda tuleb veel värvida. Siis on väga ilus ja ehe,” räägib ta, kuidas savitada hea tulemus.

“Mõni ütleb küll, et talle meeldib. Aga mulle ei meeldi. Sest ma ei saa teha tööd, mis mulle ei meeldi,” lisab Laev.

Päris nõusid naine siiski ise ei valmista, vaid ostab neid ikka valmiskujul. Praegu on käsil Ljubljana päritolu nõud. “Neid ostan laost sisse ja ise maalin. Sest maalimine ongi huvitav ja esimene armastus,” lisab ta.

Maalipisikuga nakatus ta pärast abiellumist. 20. sünnipäevaks ostis mees talle õlivärvid ja ka molberti. Värvima tahtis ta hakata soome vineeritahvleid, mis käisid mööbli taha. “Need kruntisime ära, kuid kohe ei maalinud. Kaks aastat seisid kapi otsas ja kogusid tolmu. Kui poeg sündis, siis oli aega. Mees tööl ja mina lapsega kodus,” meenutab Laev.

Edaspidi tulid juba pildid kahepeale. Valmis saadi viis maali, siis tulid muud asjad ja maatööd vahele. “Siis kolisime Keilasse ja kui mees suri, jäi palju vaba aega. Lapsed kodust läinud. Hakkasin meelde tuletama, et kuidas ja millega värve lõuendile kanda,” ütleb Heljo Laev.

Meremaalid nagu päris

Tema edasiminek kunstimaailmas on olnud suur. Alguses ei tahtnud naine merd maalida, sest pidas neid pilte rasketeks. “Aga nüüd aastaid hiljem olen merd palju maalinud. Näiteks Laulasmaa ja Lohusalu randa. Kõik kivid, mis rannal on, on piltidel näha. Ja vaata, siin on huvitav pilt, kus on mõõn ja väikesed kivid on kuivanud soola täis,” näitab ta.

“See maal on valminud Hiiumaa motiividel. Kajakad noolisid hoolega kalu,” ütleb Heljo Laev. 

Ühe tormise mere pildi kohta on saadud aga parim kiitus: “See pilt on nii ehe, et sellelt on tunda isegi adrulõhna.”

Palju on maalitud Treppoja joastikku. “Näiteks kevadises valguses. Kevadine valgus on kollane ja annab veele huvitava värvi. Aga sügisene valgus on valge ja pilt on hoopis midagi muud kui kevadel,” selgitab Laev.

Aastatega on Laulasmaa ning Lohusalu kant kõvasti muutunud. Heljo Laev räägib, et väike Nabe saar oli veel 1990-ndatel peaaegu lage, aga nüüd on see põõsaid ja madalat metsa täis. “Ja maa on vist nii palju kerkinud, et kui varem oli saar tõusu ajal Lohusalu poolsaarest eraldatud, siis nüüd seda ei ole. Saarele saab kuiva jalaga,” ütleb naine.

Lisaks on Laulasmaal järsumad liivakaldad tema sõnul kuidagi madalamaks läinud. Osa puid on kas viltu või juba vette kukkunud. “Ja näiteks Pakri poolsaarele maalisin need tuulegeneraatorite mastid. Tütar küll ütles, et võta päris maha. Aga ma ikka õrnalt maalisin. 1990-ndatel neid maste ju veel polnud,” viitab ta maalile.

Aga ühte maali näitab Laev erilise uhkusega. See on maalitud Hiiumaa motiividel. “Sain kaluripaati ja siis, kui visati alamõõdulised kalad üle parda, kogunes paadi taha palju kajakaid. Linnud ronisid mulle pähe ja igale poole mujale. Jäädvustasin selle kiirelt nutitelefoniga ning hiljem maalisin,” meenutab ta.

Maalis taldrikuid iseenda jaoks

Kuidas Heljo Laev taldrikute maalimiseni jõudis? See algas 2014. aastal ehk seega väga hilja. “Õppisin Keila kultuurikeskuses vastavas ringis. Ja oma firma lõin aastal 2017. Alguses tegin niisama voodi alla ja sahtlisse. Aga siis mind avastati. Toona pidin veel kodus külalisi vastu võtma, sest salongi ei olnud,” meenutab Laev.

Siis nägi üks tuttav tema keraamikat ning soovitas teha oma poe ja salongi. Aasta oli siis 2015. Kohe tekkiski mõte, et miks mitte ise midagi teha. “Käisin veel tööl, sest tahtsin kindlat palka. Töötasin Harju Elektris, kuid läksin peatselt pensionile. 2016. aasta juulis hakkasin rentima ruume KEK-i peahoones. Telliti jõulukinke ning hakkasin ka laatadel käima. Sain sellega algkapitali, sest laenu ma ei võtnud,” kirjeldab Heljo Laev.

“See pilt on nii ehe, et sellelt on tunda isegi adrulõhna.”

Esimene salong asus tänaseks lammutatud Harju KEK-i peahoones aadressil Paldiski maantee 21. Mullu septembris pidi aga naine koos kunstiga uue rendipinna leidma. “Poeg siis ütles, et tarbijate ühistul on suur maja käes, ehk neil on pinda. Ja just kolis siit ära Salva kindlustus ja seda 25. septembriks. Sain need ruumid endale ja 1. oktoobril avasin siin salongi,” räägib Heljo Laev.

Keraamika ja Heljo Laev. Ehk kruusid, kausid, liuad, alused, taldrikud jne. Fotod Allar Viivik 

Vahepealne aeg oli Laevale raske, sest COVID-19 ajal oli salong kinni. “Ma siin küll tegin tööd, aga suhelda ei saanud. Keila inimesi käib üldse vähe. Aga Viljandist, Saaremaalt ja Pärnust on rahvast rohkem. Reedel viidi ära koerte pildid. Naine tellis mehele sünnipäevaks tassi ja alustassi,” räägib Laev. “Siin käib ikkagi rahvast rohkem kui vanas kohas. Seal olin teisel korrusel, nurga taga. Siin aga otse kaubamaja kõrval.”

Uutest kunstitoodetest on müügil magnetid ja suured salatikausid. “Need on suured ja toredad. Väga palju ostetakse tuppa või kööki kohaliku loodusega taldrikuid. Kohvitassid koos leivaalusega on ka uudised,” lisab naine. Samuti keraamilised kellad, kus osutid on ikkagi metallist.