Ebapärlikarp on Eestis ainsa selgrootu loomaliigina lisatud esimesse kaitsekategooriasse. See tähendab, et liik on hävimisohus. Veel 20. sajandi alguses oli ebapärlikarp Euroopas üsna tavaline, kuid praeguseks on selle asurkond terves maailmajaos kahanenud 90%.
Liik on ka Eestis säilinud vaid ühes Põhja-Eesti jões, kus 1990. aastate alguses oli umbes 30 000 pärlikarpi, praeguseks on neid alles jäänud alla 10 000. Ebapärlikarp on väga pikaealine liik, Eestis on vanima isendina teada 134 aastaseks elanud karp, Soomest on leitud üle 200-aastane karp. Lahemaa rahvuspargis ebapärlikarbi kodujões on Keskkonnaameti Ranniku LIFE projekti raames kuue aasta jooksul tehtud palju taastamistöid.
Ainus säilinud elupaik pole enam täiuslik
„Ebapärlikarbid vajavad eluks hapnikurikkaid ning jaheda veega puhtaid jõgesid. Ainsas jões, kus teda Eestis veel leiab, pole elutingimused enam karbi jaoks ideaalsed, täiskasvanud isendid saavad siin hakkama, kuid noorte ellujäämus on praktiliselt olematu,“ selgitab keskkonnaameti Ranniku LIFE projektijuht Riina Martverk (pildil).
Ellujäämise teeb keeruliseks liigi mitmejärguline elutsükkel, mille iga etapp peab õnnestuma. Üks emane karp muneb korraga üle miljoni muna. Munadest arenevad mikroskoopilised vastsed, kes kinnituvad forelli lõpustele ja elavad seal kuni kümme kuud kasvades umbes 0,3 mm pikkuseks. Seejärel kukutavad karbilapsed ennast jõepõhja, kus kuni seitse aastat elatakse kruusa või kiviklibu sees, millest vesi läbi voolab ja karpidele vajalikku hapnikku ja toitu kannab. Kui see klibu läheb aga peeneteralist setet ja sodi täis ning ummistub, siis noor karp ellu ei jää, sest erinevalt täiskasvanud isendist pole tal võimalik oma karpi välismõjude eest kaitseks sulgeda, samuti ei suuda ta sobivamasse jõelõiku ümber kolida. Arvatakse, et just see on ebapärlikarbi arvukuse vähenemise üks peamistest põhjustest. Ebapärlikarbi nimetus tuleneb sellest, et nende sisekojalt võib leida moodustunud ebapärleid. Seetõttu on nad olnud ka inimestele huvitavad püüda. Siiski pole tegu pärliga, mida saaks kaela riputada, kuna ebapärl ei ole püsiv ning pudeneb aja möödudes laiali.
Taastamistööd elupaiga parendamiseks
Elupaikade seisukord on halvenenud eelmisel sajandil kuivenduseks rajatud kraavide tõttu, mis on muutnud veevoolu ja jõgede looduslikku tasakaalu, vähenenud on loomulikud vooluhulgad ja veetase ning suurenenud on settevool jõkke. Sageli on jõgesid ka sirgeks kaevatud. „Kui looduslikult voolab jõevesi ühtlase kiirusega ka kevadise suurvee aegu, siis sirgeks kaevatud rennis uhab vesi suurvee ajal hirmsa hooga. Nii uhutakse noored karbid oma elupaikadest minema,“ räägib Martverk.
Paljuski on süüdi ka koprad, kes teevad omajagu pahandust. Ebapärlikarp vajab eluks hapnikurikast jahedat vett, aga kopra ehitatud paisude taga seiskub vesi ja koguneb sete. See soojendab vett ja vähendab vee hapnikusisaldust. Elupaikade taastamiseks on seega oluline vähendada setete sissevoolu, taastada jõgede loomulik käänuline kulg ning hoida ära suurte koprapaisude teket.
Ebapärlikarpide elupaikade seisukord on halvenenud eelmisel sajandil kuivenduseks rajatud kraavide tõttu, mis on muutnud veevoolu ja jõgede looduslikku tasakaalu, vähenenud on loomulikud vooluhulgad ja veetase ning suurenenud on settevool jõkke.
„Lahemaa rahvuspargis ebapärlikarbi kodujões on Ranniku LIFE projekti raames kuue aasta jooksul tehtud palju taastamistöid. Suviti on korraldatud mitmeid talgupäevi. Talgulised on ühisel jõul paigaldanud sirgeks kaevatud jõelõikudesse puidust voolusuunajaid ja pajuvitstest punutud paunasid, asetanud vette suuri kive ja puunotte, et vesi lookleks ümber nende ning taastuks käänuline voolutee,“ kõneleb Riina Martverk.
„Talgute käigus on rajatud kruusast kudealasid forellidele, kellel on oluline roll ebapärlikarbi elukäigus. Ühiseks tegevuseks on ka koprapaisude eemaldamine – neid ei tohi lasta kobrastel suureks ehitadagi, sest selliste lammutamisel pääsevad vette suured settekogused. Talgupäevadel saab hea ülevaate Lahemaa loodusväärtustest ja ebapärlikarbi keerulisest elukäigust ning hinge jääb hea tunne teadmisest, et oled saanud selle põneva ja tundliku liigi püsimajäämiseks oma panuse anda,“ lisab ta.
