Harjumaal on tänase seisuga küll 19 kehtivat ehituslubjakivi kaevandamisluba, kuid prognooside järgi piisab praeguste lubadega kaevandatavast kivist vähem kui kümneks aastaks. Ehitusmaavarade puudusele maakonnas viitab ka mullu valminud Rail Balticu ehitusmaavarade varustuskindluse uuring.
Tehnilise järelevalve ameti poolt tellitud Rail Balticu uuringus tõdetakse, et madalama kvaliteediga ehituslubjakivi varu on rahuldaval tasemel, ent kõrgema kvaliteediga kivimit on kriitiliselt vähe – seda jätkub vaid 4-5 aastaks. Uuringu tegijad leiavad, et varustuskindluse tõstmiseks rahuldavale tasemel tuleb laiendada olemasolevaid karjääre ja avada uus arvestatava mahuga – viis miljonit kuupmeetrit – karjäär.
Sama juttu räägivad ka ehitusmaterjalide tootjad ehk kaevandajad. Neid ühendav liit saatis 2014. aastal keskkonnaministeeriumile kaks kirja, kus selgitatakse, et ehituslikele nõuetele vastavat paekivi võib Harjumaal jätkuda kuni kümneks aastaks, mis tähendab, et on vaja kasutusele võtta uusi varusid ehk teisisõnu avada uusi karjääre. „Rail Balticu ehitus võib põhjustada samuti vajaduse uute karjääride rajamiseks,“ kirjutasid ehitusmaterjalide tootjad.
Variante on mitmeid
Keskkonnaministeeriumi keskkonnatehnoloogia osakonna peaspetsialist Kaur Kõue sõnul hinnatakse varustuskindlust mitmel moel, sõltuvalt eesmärkidest. „Kui võtame Rail Balticu aruande, siis seal on arvestatud raudtee ja tee täitematerjalide kvaliteedinõudeid ning hinnatud täitematerjalide tootmiseks sobivate ehitusmaavarade varustuskindlust. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerum näiteks lähtub maanteeameti tee-ehituse nõuetest. Meie lähtume maapõueseadusest ehk maavaradele seatud nõuetest,“ märkis ta, ja lisas, et varustuskindluse aastate arv sõltubki sellest, kuidas seda arvutatakse.
See aga ei tähenda, et eri meetoditega tuleksid ka väga erinevad tulemused. Faktiks jääb see, et eriti Ida-Harjumaal ei piisa lähiaastatel enam praegu kaevandatavast ehituslubjakivist.
„Kui üldiselt võtta, siis Harjumaal on ehituslubjakiviga varustatus kriitiline, alla kümne aasta. Kas see on viis või kaheksa aastat, polegi nii tähtis. Harjumaal on nõudlus suur, tarbimine suur, asustus tihe,“ rääkis Kõue ja tõi näiteks, et kui kogu Eesti ehituslubjakivi tarbimismaht on aastas 1,8 miljonit m3, siis ainuüksi Harjumaal on see umbes miljon kuupmeetrit ehk üle poole.
„See ongi Harjumaal suur probleem, et ühelt poolt on lubjakivi nõudlus suur ja teiselt poolt on asustustihedus selline, et uusi karjääre pole kuskil avada.“
Samas tähendab Harjumaa suur rahvaarv ja tiheasustus, et kohti, kus uusi kaevandusi avada, on väga keeruline leida. Pärast Nabala-Tuhala kaitseala loomist on neid veelgi vähem.
„See ongi siin (Harjumaal – M.T.) suur probleem – ühelt poolt on lubjakivi nõudlus suur ja teiselt poolt on asustustihedus selline, et uusi karjääre pole kuskil avada. Alternatiiv on see, et tuleb olemasolevad maardlad – Harku ja Väo – maksimaalselt ammendada, aga samas on selge ka see, et piirkonna suure nõudluse rahuldamiseks ei piisa ainult olemaolevatest karjääridest, vaid tuleb mõelda ka uute avamisele,“ selgitas Kõue.
Et Väo ja Harku maardlatest tuleb viimanegi võtta, märgitakse ka Rail Balticu varustuskindluse uuringus. Samas märgitakse, et uue karjääri võiks avada Jõelähtme vallas Jägala maardlas. Seal on aga üks aga – selle ala on vald kuulutanud looduskaitsealaks, kus kaevandamine on keelatud.
Lahing Jägala pärast
Kui enne uue maapõueseaduse vastuvõtmist valvas maardlate üle keskkonnaministeerium, siis uue seaduse järgi seisab maa-amet selle eest, et maavarad oleksid kättesaadavad. Siiani on amet keeldunud Jõelähtme valla üldplaneeringut heaks kiitmast. Üheks põhjuseks seesama Ruu kaitseala, mis muudab Jägala maardlast kaevandamise võimatuks.
Kaur Kõue sõnul on Ruu kaitseala all asuv Jägala maardla praegu ehk olulisim aktiivse tarbevaruga maardla Harjumaal. „Me ei saa päris nii öelda, et viie aasta pärast on ehituslubjakivi Harju maakonnas otsas, aktiivset tarbevaru on ikka rohkem, aga sinna pole lihtsalt kaevandusluba antud, nagu näiteks Jägalas, kus on kolm miljonit kuupmeetrit aktiivset tarbevaru. Aga seal on kaitseala peal ja kaevandada ei saa.“
Nagu 4. märtsi Harju Elust võib lugeda, ei arva Jõelähtme valla ametnikud sugugi, et Jägala maardla on nii oluline, et sinna kaitseala ei sobi. Kõue soovitab mitte segamini ajada üle-eestilist ja maakondlikku tarbevaru. „Harjumaa mõistes on Jägalas üsnagi soliidne varu. Kolm miljonit kuupmeetrit on väga palju tegelikult,“ ütles ta.
Mis on lahendus?
Kergekäeliselt uute kaevanduste avamist ei pooldata ka keskkonnaministeeriumis. Olemasolevate karjääride maksimaalne tühjakskaevamine on üks abinõusid, mis vähendab survet uute karjääride avamisele, kuid ka sellest ei piisa kauaks. Palju on räägitud Ida-Virumaa põlevkivi aherainest, kuid selle madal kvaliteet tähendab Kõue sõnul, et sealt kvaliteetse materjali kättesaamiseks tuleks teha palju tööd. Lisaks muudaks aheraine kalliks transport Harjumaale – rusikareegel ütleb, et lubjakivi vedamine kaugemale kui 50 km pole majanduslikult mõttekas. Ainus mõistlik viis aheraine kasutamiseks oleks selle transport raudteed mööda.
Rail Balticu varustuskindluse uuringus mainitakse ka aluskorra ehituskivi ehk graniiti, mida leidub Maardu maardlas. Kuivõrd kiirraudteed aga hakatakse juba kahe aasta pärast ehitama, pole kuigi tõenäoline, et selle aja jooksul Maardu maardlas kaevandus avatakse.
„Praegu ei olegi head lahendust. Tuleb erinevate osapooltega arvestada ja mõelda, mis võiks olla parim lahendus. Keskkonnaministeeriumi, majandus- ja kommunikatsiooniministeerumi ning geoloogiateenistuse koostöös valmib selle aasta lõpuks Harjumaa ehitusmaavarade varustuskindluse analüüs, mille tulemuseks on eelispiirkondade kaart, kus on kajastatud olemasolevad maardlad, levilad, piirangud ja kitsendused ning konfliktsed piirkonnad. Kaart peab andma ülevaate, millistes piirkondades-maardlates on võimalik esitada taotlusi ehitusmaavarade uurimiseks ja kaevandamiseks, arvestades erinevaid piiranguid. Kaart oleks abiks riigile ja kohalikele omavalitsustele otsuste tegemisel ja seisukohtade kujundamisel ning ettevõtetele asukoha valikul enne uuringu- või kaevandamisloa taotlemist,“ märkis Kõue.